Kaks nõukogu liiget pürivad riigikokku
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 21. veebruar 2007 Nr 8 /
Haapsalu Püha Johannese kogudusest pürivad eelseisvail valimistel riigikokku nõukogu liikmed Andres Ammas ja Lauri Luik, kes tutvustasid oma poliitilisi vaateid ka koguduse liikmetele.
Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas kandideeriv Andres Ammas meenutas, et tema poliitikutee algas 1986. aastal muinsuskaitseliikumisega ja jätkus Kodanike Komiteega. Ammasest sai taasiseseisvunud Eesti esimese riigikogu liige. Praegu Haapsalu gümnaasiumi direktorina töötav Ammas ütles, et tunneb ennast riigikogu tööks rohkem valmis kui aastaid tagasi, mil nappis nii elu- kui ka poliitikukogemusi.
Oma erakonna poliitika kohta ütles Ammas, et seda iseloomustab kompetents ja kõrge kvaliteet. Isamaaliit ja Res Publica on olnud võimul kokku seitse aastat. «Võimul olles on meid sõimatud ja pärast kiidetud,» muigas Ammas aastatele tagasi vaadates.
Ammas pani suurt lootust erakonna uuele ideele, et iga inimene võiks ühe protsendi ulatuses ise määrata, millise ühiskondliku organisatsiooni, sh koguduse heaks ta oma tulumaksu suunab. Kes ei suuda valida, nende üks protsent laekub Kultuurkapitali-taolisele organisatsioonile, mis toetab kolmandat sektorit.
Reformierakonna noorpoliitik Lauri Luik on peaaegu kindel riigikokku pääseja, sest asub erakonna üldnimekirjas kõrgel 5. kohal. Nii Ammas kui ka Luik on Haapsalu linnavolikogu liikmed.
Kokkutulnuile meeldis Luige idee luua puudega inimestele töövõimalusi. Haapsalu on alustamiseks hea koht, sest linnas on aastakümneid olnud sanatoorne kool ja taastusravihaigla, linlased on harjunud ratastoolis liikuvate inimestega. Mõtte sai Luik Hollandist, kus ühes kohvikus töötasid vaid puudega inimesed.
Ammas toonitas, et üks inimene ei tee riigikogus midagi. Ta peab kõigepealt veenma ära oma erakonna ja fraktsiooni liikmed ning siis leidma mõttekaaslasi ka koalitsioonis. Ammas lisas, et sajaprotsendiliselt ei täitu ühegi erakonna programm. Mis jääb ja mis mitte, selgub koalitsioonilepingut tehes.
Ammas kutsus üles hääletama läänlase poolt, olgu ta siis mis erakonnast tahes, sest kohalikku elu tundev poliitik saab Tallinnas kaasa rääkida kohalike valukohtade lahendamisel.
Koguduse õpetaja Tiit Salumäe pani südamele, et kõik läheksid valima. Mõtlemist, et «mis minu hääl loeb», pidas ta sovetiaja jäänuseks. Salumäe meelest võiks Eestis olla nagu Belgias, kus valimas käimine on igale kodanikule kohustuslik toiming.
Lehte Ilves, Lääne Elu
