Kaks Karl Eduard Söödi jõululuuletust
/ Autor: Vallo Kepp / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 22. detsember 2021 Nr 50/51 /
Karl Eduard Sööt (1862–1950) oli see mees, kes andis (Jaan Roos kasutab päevikus sõna „annetas“) Betti Alverile Siberisse saatmiseks Uue Testamendi.
Oli ju olematu kuriteo eest külmale maale saadetud abikaasa Heiti Talvik, kes kirjas Endõrist 2. juunil 1947 kirjutas muu hulgas: „Ah jaa, hädasti oleks vaja küüslauku, see kinnitab hambaid ja kõhtu. Vaimuvalgusest vajaksin toda ilma kaanteta evangeeliumi ja minu isa Fausti taskuväljaannet.“
Takkajärele tarkadena võiksime uuel aastatuhandel öelda, et Uus Testament vaevalt jõudis Heitini – siis oleks fakt ise kuulunud usukirjanduse levitamise paragrahvi alla, millega punavõim just pärast sõda usinasti Eestis tegeles – kõrvaldas käibelt ja hävitas. Taskuväljaandes Goethe „Faust“ pidi olema saksakeelne, sest meil ei ole eraldi raamatute taskuväljaannete traditsiooni.
Ka ilmus „Fausti“ esimene osa August Sanga tõlkes alles 1946, siit intrigeeriv küsimus: milleks oli nii ekstreemsetes tingimustes Heiti Talvikul vaja „Fausti“? Mälestus 1929 lahkunud isast? Lootus oma tõlkeversiooniks? Kuidagi oli suutnud Karl Eduard Sööt ka mõned rublad Bettile raha anda, kas siis Heitile saatmise tähe all või kuidagi ikka. Nõudis ju sõjaaja kitsikuses Betti-Heiti igasugune toetamine, et see vastu võetakse, suhtlemise kõrgpilotaaži. Hulk aega hiljem olevat Sööt resoluutselt keeldunud võlasummat vastu võtmast!
Tähekolmiku tähendusest
Minu süvitsi sukeldumine eesti luulesse algas Anna Haava, Karl Eduard Söödi ja Juhan Liivi tähekolmiku all. Koolipõlves oli antikvariaatide luulekastides ikka mõni Haava, vahel Söödi kogu. Juhan Liiv oli seal harvem külaline! See ring raamatuid kogunes riiulisse mõne aastaga – kuigi Söödi eraldi trükisena ilmunud luuletus-ballaad „Vabadusrist : lugu uusi vanal viisil“ (1928) puudub mul siiani.
„Juhan Liivi luuletused“ (1910), see Kristjan Raua rikkalikult illustreeritud raamatuharuldus ootab 21. sajandil asjalikku käsitlemist ja faksiimiletrükki. Neid erinevate illustratsioonide paigutusega variante on poole tosina jagu, rääkimata iga lehe vinjettide erinevatest värvitoonidest.
Aga naaseme Karl Eduardi juurde. Temas elasid kõrvuti luuleandekus ja äriandekus, vist rohkem ärivaist. Trükikoja ja raamatupoe omanikuna sai ta oma luulekogude välimusele suuremat tähelepanu pöörata. Ka võlgu omandatud trükitähtede valik „tähetehasest“ andis võimaluse šrifti mitmekesistada.
Söödi luulekogu „Rõõm ja mure“ sai esimeseks luulekoguks, millele Tõnis Grenzstein pildid maalis, mis ka Postimehes nr 133, 1894 ärakiitmist leidis. Vaieldamatult eestikeelsete luulekogude tippkujunduste hulka kuuluvad ka Söödi „Mälestused ja lootused“ (1903) Mart Pukitsalt ning „Kuusirbi õsu“ (1937) sajas eksemplaris kahevärviliste puugravüüridega Ernst Kollomi käe alt. Luulekogu „Saatus“ (1899) kaanepildiga eksemplari ei ole mina käes hoidnud, seegi mitmel pool äramärkimist leidnud.
Vaikne lootus püsib, et ka Söödi kavandamisel olev „Kogutud luuletused“ võiksid hästi kujundatud saada ning trükitehniliselt kõrgel tasemel ilmuda! Ma ei tea, kas on mõni kunstnik, kes asudes kujundama luulekogu, on lasknud raamatukogus enda ette laduda kõik selle autori eelmised raamatud, et vaadata, millisesse „seltskonda“ tema kujundatav raamat kodusesse riiulisse satub. Ilmselt mitte, aga võiks – kasvõi naljaviluks!
Et näeksime täpsemalt
Tänapäeval, kui üha vähem kirjutatakse tekste „käsitsi“, sobib Karl Eduard Söödi autograaf tema jõululuuletusest „Laste palve Talvetaadile“ ka kui ilusa käekirja näidis trükkimist. Kaks jõululuuletust Söödil ongi, mõlemad algselt ilmunud „Taluperenaise“ „Laste maailmas“ (1930 ja 1934). Erinevalt Anna Haavast, kelle luules on palju pöördumisi Jumala poole, lausa Piibli säravamate kohtade värsistamist, on Söödi selleteemaline luule võiks öelda pisut kasinavõitu. Kuigi võiksime toonitada isa ja ema kuulumist vennastekogudusse.
Ka on Karl Eduard Sööt maininud pühapäevahommikusi oreli saatel laulmisi kodus. Mulle tundub, et nii mõnigi kord on Sööt kirjutades luuletust mõnd viisijuppi ümisenud. Need pöördumised Kõigekõrgema poole ta luules on esimestes kogudes ja peaaegu alati eraldatud meist loodusega. Alles luulekogus „Kodu“ (1921) ja „Kuusirbi õsu“ ballaadides pöördub autor raskesti sõnastatavate nähtuste maailma. Selle taustal kaks jõululuuletust kerkivad esile.
Teine luuletus „Ühe lapsukese palve jõuluõhtul“ sobib hästi meie üha suurenevas varanduslikus kihistumises jõulude üle mõtisklemiseks. Kas või selle üle, et talvega kliimas elav vaene on sooja kliima vaesega võrreldes varanduse poolest lausa kuningas!
Ma ei tea, kes on minult varastanud küünlaleegi harduse tunde, nõukogude ajal peopessa poetatud jõulukingi vaatamise elevuse. Kadumiste tuhinas kõige visamat vastupanu osutavad jõulutoitude lõhnad – süldi ja hapukapsaste keetmise, kuuselt leviv metsalõhn, see lõhn omakorda segatud verivorsti praadimise lõhnaga. Krooniks soolasealiha tükikestega ahjukartulite küpsemise lõhn!
Siis võib nentida, et jõulukesed on tuppa tulnud! Hardus on kandunud surnuaedade küünlasärasse. Nii palju lahkunuid sel aastal! Nagu maksaksime vahepealses ülbuses unustatud võlga. Ehk seekord värvib Taevataat maa valgeks ja ülevalt lemmetab jõuluõhtul lund lisaks. Tean, et olen jõulude ajal rohkem oma elukutse ohver. Igalt poolt minu vaatevälja trügivad jõulude pildilised ja helilised teadaandmised kurnavad ja muudavad õigeks päevaks vastuvõtlikkuse töntsiks. Igal aastal tuleb mõni super-hüper firma välja miljoneid maksva jõuluvideolooga, mida korda paar viisakusest vaatad, ikkagi millised kulud!
Selle kõige taustal ei oskagi õieti kiriku ja kodu lihtsatest jõulukaunistustest enam sügavat rõõmu tunda. Kõik on korduste kirevate tulede vilkumisse peenrahaks vahetatud.
Anna Haava, Juhan Liiv ja Karl Eduard Sööt hoiavad meid oma õlgadel, et näeksime kaugemale, et näeksime täpsemalt, et ei unustaks selja taha vaatamast – kust tulime, millised olime ja mis tee peal maha pudenenud. Mis väärtuslik võimu poolt maha lükatud ja unustatud ree peale tagasi kahmata, sikutada.
Ei oska arvet pidada, kui palju on Karl Eduard Söödil isamaaluuletusi, palju koduluulet. Tundub, et koduga seotud värsiread on ülekaalus. Seal koduluule südames säravad kaks jõululuuletust tähtedena algavasse aastasse.
Vallo Kepp
LASTE PALVE TALVETAADILE
Karl Eduard Sööt
Talvetaat, taadike, külma tooja,
Jäätise jagaja, lume looja, –
Oled sa väsinud, magama jäänud,
Uinudes teisele küljele käänud,
Et sa viibid, ei tule ega tule,
Et kord vihma-voo luuki ei sule!
Tule ja vaata: päikese pale
Ähmatab udus, armetu hale.
Oled sa korraks ju sügise ori,
Tule siis, taadike, korista pori,
Silluta tänavad, tinuta teed,
Jääkatte alla aseta veed!
Oraspõld ammu ju tahaks kaduda,
Ladva ta halja lumesse laduda,
Uinuda tahaks ta talvises vilus,
Et võiks ärgata kevadeilus.
Kuusk aga teab, et sõbrake jõulumees
Kotiga varsti on kompsimas ukse ees;
Sellep siis soovib, et kaoks kord vesi märg,
Oksi kuid krooniks tal sätendav lumepärg.
Kuuseke tahab ehteks ju olla,
Ihaldab jõuluks me tuppa tulla,
Rõõmu ja õnne tuua kaasa, –
Rõõmu, mis helkjas päikese palges,
Kiirgavas jääs ja lume valges
Heljumas üle aru ja aasa.
ÜHE LAPSUKESE PALVE JÕULUÕHTUL
Karl Eduard Sööt
Minu vanemad on vaesed,
Inimesed varata –
Ei nad suuda Jõuluvanat
Vastu võtta küllaga.
Ei neil ole sametsohvat
Isteks anda temale,
Kui ta, väsind pikast reisist,
Pöörab meie külasse.
Aga temale me tuba
Avatud on alati –
Tulgu varakult ju õhtul
Või kas südaöösigi.
Taevaisa, minu palvet
Armulikult kuule, sa –
Kui ta tuleb, tema teele
Tähesära saada sa:
Et ei komistaks ta kraavi,
Asju pillaks lumme sääl,
Et ei vigastaks ta varvast,
Libastades kiilasjääl;
Et ta leiaks teiste reas
meie toa ukse ka,
Astuks sisse meie juure
Kehva kambrit kaema.
Jõuluõhtul isa kütab
Ahju, nii et külmus kaoks –
Ja ma ahju ääre sean
Pingi Jõuluvana jaoks.
Jagab kinke ta – ma olen
Rahul vesikringliga,
Aga õele – ta on väike –
Suhkrusaia palun ma.
Ei meil ole jõulukuuske,
Aga jõululaule on, –
Jõuluvana, tule, kuule –
See vast oleks alles õnn!