Kahe riigi kodanikud

Peterburi Jaani kirikus on avatud näitus «Peegeldusi Peterburi eestlastest», mis põhineb Eesti kunstiakadeemia traditsioonilisel soome-ugri ekspeditsioonil kogutud materjalidel.

Näitus annab ülevaate väheuuritud kogukonna põnevast mitmikidentiteedist nii isiklikus plaanis kui laiemas ajaloo- ja kultuurikontekstis. Väljapanek korraldati kohalikke eestlasi liitvas Peterburi Jaani kirikus just seetõttu, et see on üks nende kooskäimiskohti ja sümboolne ühenduslüli kodumaaga.

Tugev ajalooline seos
Kirikus toimuvad peale pühapäevaste jumalateenistuste kontserdid ja näitused ning tegutseb ka Peterburi Eesti Selts. Seltsi esimees Viiu Fjodorova toob varasematest näitustest esile nii Georg Otsale kui Eesti vabariigi aastapäevadele pühendatud dokumenteerivad väljapanekud. «Meeldejääv oli näitus sellest, kuidas kohalikud Peterburi eestlased läksid siit demonstratsiooniga Eestile vabadust nõudma,» meenutab ta.
Et tugev ajalooline seos on just kirikuhoone kaudu tunnetatav, leiab ka kirikus eestikeelseid jumalateenistusi läbiviiv õpetaja Urmas Karileet, kes igapäevaselt teenib Käsmu koguduses.
Ta toob näite, kuidas Peterburi Jaani kirikus on olnud õpetajaks eesti rahvusliku liikumise olulisematest eestvedajatest nii Jakob Hurt (Peterburi Jaani koguduse õpetaja 1880–1901) kui Villem Reiman (abiõpetaja 1887–1889), kes mõlemad on andnud suure panuse Eesti iseseisvuse kujundamisel. «Näituse toimumine Peterburi Jaani kirikus on omal kohal nii kultuurilooliselt kui Venemaa ja Eesti sidemete seisukohast.»
Seoses kiriku kasutamisega kontserdipaiga ja näituseruumina leiab Karileet, et kuigi jumalakotta ei sobi sugugi mitte kõik etteasted ja ülesastumised, on aastatepikkuse koostöö tulemusena leitud siia siiski sobivad väljundid.
Käesoleval näitusel väljapandud fotod ja videod, joonistused ja maalid on omavahel kujunduslikult ühendatud taustaks sätitud tapeedipaanidega, andmaks edasi Peterburi eestlaste kodust miljööd. «Oli positiivne üllatus näha, kuidas erinevad emotsioonid on üles nopitud, kokku kogutud ja üheks tervikuks seotud,» kirjeldab Karileet muljet näitusest.
Ta leiab, et inimeste ja nende eluolu sellisel viisil kõrvutamine on huvitav ja tänuväärne. «Paljud näitusetöödel kujutatud inimestest kuuluvad ka kogudusse või on sellega seotud, näiteks organist või segakoor Kaja, kes oma lauluga elavdab ja kaunistab ka jumalateenistusi.»

Kirik on ühenduslüli Eestiga
Nii nagu kogudus on kõigile avatud, on ka kirik koht, mis ühendab inimesi sõltumata rassist ja rahvusest. Näituse avamisele vahetult eelnenud teenistuse üheks läbivaks mõtteks oligi idee kahe riigi kodanikust. «Oleme selle maise riigi, kus parasjagu elame, kodanikud ning samal ajal ka taevase kuningriigi kodanikud,» selgitab Karileet.
See ilus mõte võimaldab tõmmata paralleele ka näituse uurimisobjektiga ehk Peterburi eestlaste mitmikidentiteediga. «Olles juurte kaudu seotud teise maaga, kuid elades Peterburis, on siinsed eestlased leidnud parima võimaliku kooseksisteerimise viisi.»
Jaani kirik ja kogudus on üheks võimalikuks ühenduskohaks, kuhu tulla meenutama sidemeid isamaaga ning kuulama ja kõnelema emakeelt, mis mitmenda põlvkonna Peterburi eestlastel enam sujuvalt välja ei pruugi tulla. Ka siin tuleb pühakoda appi – siin toimuvad muu hulgas eesti keele kursused.
Ühe eesti juurtega näitusekülastaja, psühholoog Aleksei Romanovi hinnangul on näituse näol tegu huvitava sündmusega, mis võimaldab tutvuda oma ajaloolise minevikuga ning ühtlasi ületada sotsiaalpoliitilist riikidevahelist lõhet, liikumaks liberaalsema maailmavaate poole.
Temaga nõustub sotsioloog ja Peterburi ülikooli doktorant Anatoly Boyashov, kelle teadustöö hõlmab ka Eesti vabariigi interaktsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtuga. «Poliitikutel ja diplomaatidel on omad spetsiifilised eesmärgid ja teatud tasemeni piiratud vahendid nende saavutamiseks, tavalised inimesed vajavad aga teistsugust suhtlemiskeelt,» selgitab ta, kuidas taoline näitus annab võimaluse hoida eestlastega suhteid, mis pole olulised ainult sotsioloogilisest vaatenurgast, vaid kahtlemata ka laiemalt. Sealhulgas eesti keele ja kultuuri ning eestlaste ja Peterburi ajalooliste sidemete perspektiivist.
«Rääkides kahe riigi kodanikest, tekib esimene seos maisel tasandil, teises seoses ja avaramas mõttes tähendab see aga maise ja taevase vahelist pingevälja, kus poliitika rolli ei mängi,» kinnitab ka Karileet näituse koostajate veendumust selles, kuidas väljaspool riikidevahelisi pingeid on võimalik alal hoida nii rahvuslikku identiteeti kui üldist inimlikkust mis tahes tingimustes.
Nii on näitusetöödel kujutatud isikutest mitmed elanud üle sõjakoledusi ja kartnud tagakiusamist, kuid sellest hoolimata säilitanud säravad silmad, mis fotodelt vastu vaatavad; rõõmsa hääle, mis ka laulupidudel kõlab, ning enesekindla sammu, mis rahvatantsuprooviski kasuks tuleb.
Olles ühel või teisel põhjusel kodumaalt ümber asunud, tunnevad nad kõik erilist vajadust säilitada side oma päritoluga ning siinjuures ongi ühtviisi abiks nii jumalakoda kui antropoloogilised ekspeditsioonid.
Näitus Peterburi eestlastest jääb piiritaguses Jaani kirikus avatuks aasta lõpuni, tuleva aasta kevadel on näitus plaanis tuua ka Eestisse.
Triinu Soikmets,
Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse magistrant

Pildigalerii: