Kaduvad ja kadumatud aarded

Tänapäeval räägitakse sageli aja ja vahendite paremast kasutamisest. Et seda teha, tuleb esmalt küsida, mille jaoks üldse tasub kulutada elu. Panustada tuleks ju sellesse, mis püsib ja millel on tulevikku ka pikas perspektiivis. Või teisiti: milliste aarete nimel tasub pingutada, isegi võidelda?
Jeesus ütles: „Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!“ (Mt 6:19–20)
Suurim aare, mida inimene saab taevas talletada, on pattude andeksandmine, õigeksmõistmine ja uus elu koos Jumalaga. Selle aarde tohutu väärtus saab avalikuks päeval, mil kogu loodu seisab Jumala kohtujärje ees.
Tol päeval põleb tuhaks kõik, mida oleme kasvatanud ja millele lootnud ilma Jumalata. Tol päeval on inimese jaoks vaid üks varjupaik: Jeesus Kristus, kes on õige. Tema kostab nende eest, kes tulevad usus tema kui Päästja ja Lunastaja juurde.
Taevaste aarete kogumine peab algama juba täna. Süda täitub kartuse ja värinaga, kui mõtlen: Jumal jagab oma rikkusi koguduse, tähendab inimeste kaudu. Apostel Paulus kinnitab: „See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist“ (2Kr 4:7). Igavene Jumal kaduvas maailmas on suur arm!
Marek Roots