Käisin vaatamas oma vanaema maja, mis seisab üksinduses keset lumist Eestimaad. Nii palju on mulle siit veel jäänud. Kus ma ka ei ole ilmas ringi hulkunud, siia kohta olen millegipärast tagasi tulnud.

Käisin vaatamas oma vanaema maja, mis seisab üksinduses keset lumist Eestimaad.

Nii palju on mulle siit veel jäänud. Kus ma ka ei ole ilmas ringi hulkunud, siia kohta olen millegipärast tagasi tulnud. Justkui sidemes olen selle kohaga. Kas kõige tähtsamad on inimese jaoks esivanemad – nagu öeldakse? Esivanemad elavad minus edasi ja kõnelevad minu kaudu.

Enne minekule pöördumist vaatan sisse vanasse musta sauna ja kuivatisse. Väike taluaegne kuivati oli siin, umbes 3 korda 4 meetrit. Nii, kuidas talumees enne sõda jõudis ehitada. Luku silmused on välja tõmmatud. Ikka ja ikka on vaja võõral näha, mis sees on. Vanaema seebikild ja alumiiniumtops veel akna peal. Sauna ehk annaks veel kütta, kui oleks kütjat. Must tahmunud sisemus, siin ta siis pesi end küünlatule valgel.

Külm on siin, nii külm, nii külm. Juba kümme aastat elutuna seisnud. Praegune aeg on külm. Nagu see tänane talvetuul, mis kehasse tungib. Eesmärk on Honda-autosse jõuda, soojendus sisse lülitada, et veidikenegi sooja tuleks. Praegune aeg on külm.

Kui ma lähen sinna poja tuppa, kus on arvuti ja juhtmed vedelevad põrandal, siis on mul ka täitsa ükskõik sellest arvutist ja muust ilmavärgist. Kas on üldse midagi, mis mind tänasel päeval kõnetab, mis mind puudutab? Vist ei ole.

Kui ma lähen mööda tänavat ja näen, et juba 28. oktoobril on kaupluses jõulukaunistused välja pandud, no siis on tülgastav. Kaks kuud nad väntavad neid jõule. Kui pühad ükskord kätte jõuavad, siis muust ei mõtle, kui saaks paar päeva magada hommikust õhtuni, oimugi liigutamata. Igapäevane tõmblemine on lõpuks nii ära tüüdanud.

Täna võtsin vanaema majast kaasa vana tühja pappkarbi «Jolotšnõje svetši». Jõuluküünlad. CCCP nurga peal. Ilmselt viiekümnendad aastad, enne rahareformi (1961) olnud hind 6 rubla ja 25 kopikat. Kust vanaema need omal ajal ostis? Mismoodi bussiga linna sõitis? Missuguses kandekotis neid tassis? Eks vaesus oli toona terav.

Uurin karpi, seda silmade lähedale tõstes. Siin kujutatud jõulupuualune inventar just oligi minu lapsepõlves selline. Need plekist värvilised vurrud, mida sai pealt vajutades pumbata, barabantrummid, klotsid, karud, nukud, värvipliiatsid ja punased tõelised jõuluküünlad, mis nõnda mõnusat lõhna ajasid – need kõik on olnud. Ma tunnen, et see karp puudutab vana aja hingekeeli. See papitükk kõnetab mind veel praegugi mälestustes.

Majast prahi seest võtsin kaasa mõne vana jõulukaardi. See väheldane lumesõja pilt lumememme ümber võiks olla kahekümnendad aastad, värvikireva stiili järgi otsustades – ei tea kah muidugi. Väike siltkaart «Häid pühi!» on isa enda joonistatud. Kolmekümnendad aastad kindlasti. Isa oli 1925 sündinud, hea joonistaja, ja kui sõda poleks tulnud, oleks ta saanud kunsti alal edasi õppida.

Isa on kaardikesel kujutanud lummemattunud talu, mis oli tollase maapoisi mõttes ja meeles. Missugune tänapäeva laps kujutab oma jõulukaardil talu? Talu pole enam vaja. Põllumajandust pole vaja. Eestimaa on tugevasti muutunud. Kui Eestis ka mitte kriipsugi enam midagi ei kasvatata, siis säästumarketite varal saab rahvas ometi ära elada.

Siis on veel üks uuemaaegne kaart «Rõõmsaid nääripühi!». Lumememmed, suur ja väike, valgustatud aknast sisse kaemas. Kunstnik Silvia Väljal, trükikoda «Oktoober», Tallinn, 1960. Vaat sellega on juba isiklikud mälestused. Üks mu lapsepõlve lemmikkaarte. Emakodus, kus me kilomeeter eemal elasime, oli postitalu. Küla post toodi sinna ja inimesed käisid siis posti otsimas.

Mäletan, kui enne jõule hakkasid saabuma pühadekaardid, küll ümbrikega ja ilma, siis küll nad lõhnasid magusasti. Mina, väike poiss, alati nuusutasin seda kaartite pakki, mis meie halli toidukapi otsas seisis. See posti soemagus lõhn on minusse jäänud kui õndsus.

Mis saab vanaema majast aastate pärast? Ma ei tea. Ma palvetan päevast päeva, et seda päris ära ei lõhuta. Lihtsalt mingisugused täiesti mõttetult lõhuvad või panevad põlema. Midagi muud peale palvetamise ma ei suudagi kaugelt teha. Siiani, Jumal tänatud, on teda hoitud. Elumaja on veel püsti. Kõrvalhooned juba lagunenud. Kui kaua püsivad tühjad seinad Eestimaa tuultes?

Seriaalis «Õnne 13» ütles Kaljo Kiisk sel hooajal, et kümne-viieteistkümne aasta pärast on sellistel maakohtadel kulla, ei, plaattina hind. Ei tea, ei tea. Midagi ei tea ju. Kas jääbki see ainult Teet Kallase tühjaks lauseks või? Eks ennegi on lauseid öeldud, mis tühjagi pole tähendanud. Müümisega on ka nii, et rahakene niriseb läbi sõrmede nagu vesi ja pärast pole kahte kumbagi – ei kohta ega raha. Pole tahtmist müüa, saagu, mis saab.

Lasnamäe on õudne. Mina ei kujuta ette, kuidas nad seal elavad. Kunagi peab tulema murrang maaelu kasuks. Aga millal? Kas minu põlvkonna silmad seda näevad? Kui telekas näidatakse neid Tallinna kodutuid, keda enne jõule sauna lubatakse, siis mina ei suuda kuidagi mõista, miks nad maale ei lähe elama.

Maal on ju küllalt kohti ja tühje maju, kus end sisse seada ja tööga üleval hoida. Vaat see on koht, millest ma tõesti aru ei saa. Mõistus ei võta seda. Mida head nad seal Tallinna haisvates keldrites ja solgiaukudes küll leiavad?

Mina oma poole sajandi pikkuse elu jooksul olen näinud mitme ajajärgu lõppu. Kui ma läksin kooli kuuekümnendate algupoolel, siis oli meie naabertalu Pulli suur küün veel püsti. Katus oli kõrgel ja hästi auguline. Väravateta küünis olid vanad hobupõllutööriistad, mis olid omal ajal taludest ära võetud ja kokku veetud. 1964 neid enam ei kasutatud. Ma ei tea, kas masinapark tuli nii võimsalt peale või mis?

Mäletan neid hasplitega rukkilõikajaid ja kartuli varbsorteere. Kui koolist tulime, siis peatusime seal küünis, hüppasime ja kargasime nende viljalõikajate platede peal.

Seina peal väljaspool olid luitunud värviga puutahvel «Kolhoos «Uus Elu» küün No. 7». Umbes niimoodi. Vahtisin minagi seda puutahvlit, suu ammuli, – mida ma aru sain. Kolhoos «Uus Elu» oli selleks ajaks oma uue elu juba ära elanud ja muutunud vist Lenini-nimeliseks.

Pulli küüni mõlemas otsas olid ümmargused koonilised siloaugud. Meid oli kõvasti keelatud sinna sisse minna. Ema ütles, et Põltsamaa rajooni rahandusosakond oli 1952. aastal šefiks ja labidatega kaevasid need siloaugud sisse. Kaheteist aasta pärast olid need täiesti roheliseks kasvanud ja võsastunud. Mingi ajajärk ja osa kolhoosist oli läbi saanud.

Olen näinud tõelist vaesust

enda ümber. Ilma valetamata võin lapseeast meenutada kümmet vanainimest, kes elasid muldpõrandaga hurtsikus ja keda minu silmad ulatusid nägema. Kes kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel uskus, et see ilmakord kunagi muutub? Nii kindel ja vankumatu tundus Nõukogude Liit. Aga nüüdseks olen omal nahal üle elanud asutuse lõpu ja koondamised. Ma töötasin Võrus laohoidjana. Mul oli kolm hektarit laopinda keset Võru linna. Nüüd ma käin mõnikord seal jalutamas ja vaatamas. Kümne aastaga on territoorium risustunud ja võsastunud, mitte kellelegi vajalik.

Tänasest päevast, vanaema eluasemest on mul nägemisse jäänud vana lauda müürinurk. Müüri vahele ja peale on kasvanud puud ja võsa. Tühi aknaava ja akna peale jäänud mullakuubikute pressimise press kolhoosi algaastaist. Aastaarv 1927 oli seinakivisse raiutud. Talumehed higistasid, veeretasid põllukive müüriks kokku, lõõpisid ja tegid omavahel nalja.

Nüüd mul küll jõudu ei ole, et jälle müürikive veeretada ja midagi taas üles ehitada. Nüüd laiub vaikus ümberringi. Suured ühistud ikka teevad põldu. Kollaseid rapsivälju ikka näeb suvel. Kuid see on minust kaugel, pole inimlähedane. Minul, ühel väikesel inimesel on nukruse meeleolu, ma näen, kuis esivanemate loodu hävineb ja kaob. Ikka jälle kuuled, kuidas seal vanaema suri ja maja jäi tühjaks, kuidas seal vana maja seisab tühi.

Kaasaeg? Mida pakub meile kapitalism, mida ülimaks hüveks peeti ja mille poole õhati? Et oi õndsust, kui meil oleks ka nii nagu läänes! Läänelik elu toob meile apelsine-banaane, kaubakülluse ja välismaareisid.

Kapitalism põhineb inimeste lihtsameelsusel ja kergeusklikkusel. Kapitalism põhineb inimlikul rumalusel. See on minu elukogemus, mida õnnestuks müüa, kui poleks lihtsameelseid, kergeusklikke ja rumalaid tarbijaid? Väga palju kraami ja träni, mida toodetakse, pole inimesele üldse vaja. Kuidagi peab toodetu ju neile maha müüma, pähe määrima. Müügisurve eredaks näiteks on jõulukampaania, aasta kaks viimast kuud, kui värvide ja säraga kokku ei hoita.

Minu meelest on see lihtsameelsuse ja pehme pea aretamine tänasel päeval otse kohustuslik. Sest mida tobum ja jobum ta on, seda kergem on teda ümber sõrme keerata. Reaalteadused on meil allakäigus. Matemaatika ei meeldi rahvale. Kui ma kuulen õppekavade lihtsustamisest, siis see tähendab valitsevat suundumust.

Mida ootab tänane elukorraldus inimeselt? Mitte seda, et ta oleks tubli ja korralik kodanik, patrioot, hea töömees, kristlane – vaid hoopis seda, et ta oleks tarbija. Et ta sööks sisse, laseks välja ja maksaks kõige selle eest. Peaasi, et tarbib ja maksab, kõik muu on kõrvaline.

Nõukogude ajal toodi halvustavalt selline näide, et kapitalismi tingimustes, kusagil Belgias või Hollandis on inimesed pärast tööpäeva väga väsinud, lösutavad apaatselt kodus diivanil, vahivad telekat ja miski neid enam ei huvita. Nõukogude inimesed aga on reipad ja värsked, pärast tööd lähevad veel kultuurimajja laulma ja tantsima. Meil on ju praegu samamoodi nagu siis halvas Belgias või Hollandis.

Inimesed on kõigest sellest, mis ümber toimub, väsinud. Inimesed on väga väsinud. Ainus soov on, kui pühad tulevad, et saaks paar päevagi rahus olla, kui ei pea närviliselt ringi tõmblema.

Aasta 2005 üks paremaid mõtteid minu jaoks on pärit raadiosaatest «Müstiline Venemaa». Bolševike juhid said uskumatu salakavaluse ja küünilisuse abil jagu vene õigeusu kirikust. Kuid pärast Lenini surma hakati uurima tema kui väidetavalt inimkonna suurima geeniuse aju. Ja kümneid teisi suurkujude ajusid.

Loodi ajuinstituut, mis peaks tegutsema tänini. Juhtivate bolševike peades tekkis idee, et kui nad on nii kõikvõimsad, said lühikese ajaga jagu tsarismist, siis peaks nende kätes olema võimalik ka teha igavene elu. Vaat siin oleks suure mõttepausi koht.

Kätega tehtav ja partei poolt määratav igavene elu pole seni osutunud võimalikuks. Jõuluaegu peatub mu vaade ja mõte Jeesus-lapsukesel, kelle sündi me taas läbi elame. Kui igavene elu tuleb selle sündimise ime ja võlu läbi, siis ta tuleb. Ootusärevad silmad jälgivad Jõululast.

Rannar Susi