Kadeduse ärahoidmise kunst

Kirikus on käsil aruandlusaeg. Praostkondade sinodid kogunevad kogudustes toimunut hindama. Koostatakse statistikat. Aga kellele ja milleks see kõik vajalik on?
Tuntud on ütlemine, et valesid on kolme sorti: väikesed, suured ja statistika. Ütlust kinnitab anekdoot, mille kohaselt leiti maailma turvalisim lennufirma. Kui kõik lennufirmad võtsid statistika aluseks kordaläinud maandumised, siis kõige turvalisem võttis selleks kordaläinud õhkutõusmised.
Statistika on kasulik. Langev või tõusev graafik näitab nii ühte kui teist. Peaksime tegema järeldusi, mis langust või tõusu põhjustab, ning horisontaalne joon tuleks igal juhul jälle tõusma saada. Mitte statistika enda pärast, vaid Kristuse ihu heaolu pärast.
Statistikat koostades on kiusatus täita blankette mitte nii, nagu asjad on, vaid nii, nagu need meie meelest olla võiksid. Võimalik, et liialdamine ei ole siinsete kirikuinimeste patt.
Venemaal märkasin küll, kuidas vähemuskirikud kippusid näitajaid täiesti enesestmõistetavalt kohendama. Palju tõenäolisem on aga see, et meid võib aruandeid tehes hakata vaevama kadedus, see kõige kurja juur.
«Äratust pole meie koguduses küll märgata, aga õnneks pole seda ka naaberkoguduses,» kirjutas kord üks kirikuõpetaja, väljendamaks, et olukord koguduses on rahuldav, ehkki tegelikult oli tegemist Kristuse kiriku kokkukuivamisega. Üks teine pastor, kellel oli antud oma koguduses äratust kogeda, tunnistas, et kirjutas aastaaruannetesse ikka samad numbrid nagu möödunud aegadel – seda selleks, et ei peaks kallist tööaega raiskama kirikuvalitsuses käimisele, andmaks aru, miks on arvud äkki kümnekordseks muutunud.
Kui muud ettevõtted võivad näitajaid laest võtta, siis küllap võib kirikuski statistikale loovamalt läheneda. Kuidas oleks, kui arvestaksime näiteks koguduse õpetaja tööaastate hulka, mis läheks tarvis, et kõik kirikupingid tema pühakojas kord inimestega täituksid? Sel juhul hakkaksid kõik Villu Jürjo kui Eesti suurima kirikuhoone vaimuliku võimalikud kadestajad tema eest hoopis hardalt palvetama.
Statistika mõte pole oma koguduse võrdlemine naaberkogudusega, vaid kõrvutamine omaenda varasemate näitajatega. Võib ehk arvata, et mul, kes ma pole laulatatud ühegi kogudusega, on seda hea kirjutada, aga tegelikult ei tohiks olla kadeduseks põhjust kellelgi. Aidaku meid siin Issand!

Jukka Repo,
Eesti pisima, Saku palvemaja mitteametlik karjane (määratluses võib esineda statistilist ebatäpsust)