Jutlus on nagu maja, mis ehitatakse kirikulise ümber

Tuleval esmaspäeval tähistame usupuhastuspüha. Reformatsioon väärtustas väga jutlust. Tänapäeval on luterliku jumalateenistuse keskmes Jumala sõna ja armulaud, mis näitab, et jutlus on ka praegu väga olulisel kohal.   

Küsimusele, milline on hea jutlus ja kuidas koostada sellist, mis kirikulist tõeliselt kõnetaks ning oleks samal ajal teoloogiliselt pädev, on erinevaid vastuseid. Jutluse headuse loovad erinevad komponendid, muu hulgas aeg ise, milles jutlus koguduseni tuuakse. Antud artikkel vaatleb jutlust jutlustaja seisukohalt.

„Jutlus ja jutlustamine“ oli ühe vaimulike konverentsi teema. Kas räägin sellest, kuidas valmistun parematel päevadel või pahematel, küsis temaatilises vestlusringis Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu. Saades auditooriumilt mandaadi teise variandi kasuks, lustitas ta ametikaaslasi praktilise teoloogia alase stseeniga tööpäevast, mis ei ole „parema päevana“ määratletav: kuidas ta kella kuue paiku hommikul kõledasse kirikusse ahju kütma minnes tunneb leeki vaadates ahastust – jutlus ootab ju koostamist, ja kahetsust – miks ma küll sellise ameti valisin! Ent kuidas kiriku soojenedes ja kirikuliste saabudes võtab vaimulikus maad meelerahu, seda enam et seks ajaks on jutluski komponeeritud ja valmis kirikulistele vahendamiseks. 

Kas viis minutit raadios või 25 minutit kantslis

Samal koosviibimisel jagasid teisedki vaimulikud oma kogemusi, vastates küsimusele, kuidas nende jutlused sünnivad. Nii soovitas kuldsuuna tuntud praost Jaan Tammsalu, et jutluse koostamisel võiks lähtuda ajalimiidist: kas viis minutit raadios või 25 minutit kirikus, selles olla küsimus number üks. Joel Luhamets, kelle jutlusi nagu eelkõneleja omigi isikupärasteks hinnatakse, soovitas reserveerida ülesande täitmiseks piisavalt aega – hea jutlus ei sünni kiirustades, vaid aluseks olev kirjakoht tuleb rahulikult omaseks mõtiskleda. 

Soovitus, et jutluse koostamise protsess tuleks käima lükata juba pühapäeva õhtul enne järgmist kantslisse tõusmist, kõlab kui väljavõte homileetikaõpikust, milles toodud teooria on praktikas siiski jõudsalt kasutatav. 

Ometi – mis on hea jutluse koostamise eelduseks ühele teoloogile, pole seda teisele. On see piisav ettevalmistusaeg, intellektuaalne või spirituaalne pagas, individuaalne karisma …? Võib ka öelda, et tihti algab mõjus jutlus jutlustaja isikust. Küllap tajub Elva kogudus jumalasõna oma hingekarjase ajanappuses ja tegemiste rohkuses. 

Kõnelda Jumalast Tema nime nimetamata

Möödanikust tuleb meelde jutt legendaarsest vaimulikust Elmar Salumaast (1908–1996), kelle osaks hinnatakse võimet rääkida Jumalast Tema nime nimetamata. Oma õpilastele usuteaduse instituudis jutustanud vanameister loo, kuidas ta kord rongisõidul sattunud kaasreisijatega haaravasse keskustellu. Maailma asjadest, elu olemusest, inimeseks olemisest jne. Reisi lõppedes uurinud kaaslased Salumaalt, mis ametit mees peab. Kuuldes vastust, olnud küsijad varjamatult kimbatuses: võimatu, olete nii palju lugenud ja huvitav isiksus! Seeme oli ent külvatud ja Jumalast kuulutatud. Sellinegi võib olla hea jutlus. 

Tavaline, ometi eriline

„Jutlustamine kuulub vaimuliku igapäevatöö hulka, see on midagi tavalist ja harjumuspärast, millele ilmselt kuigi sageli ei mõelda. Lihtsalt üks toimetus paljude teiste hulgas, mis tuleb ära teha,“ kirjutab vaimulikuametis teoloog Urmas Petti (1965–2016) raamatu „Homileetika“ (Tartu ülikooli kirjastus, 2005) peatükis „Jutluse koostamine“. 

Autor sõnastab teemat avavad küsimused: Millist rolli mängivad eduka ja mõjuka jutlustamise juures ühelt poolt vaimuliku sünnipärased anded ja teisalt omandatud oskused?, Mille poolest ja kas üldse erineb jutlustamine igasugusest muust avalikust kõnelemisest?; Millises vahekorras peaksid jutluses olema Jumala sõna ja inimlik kõne?; Millist funktsiooni täidab jutlus tegelikult jumalateenistuses?; Kas jutluse koostamisel tuleb järgida kindlaid reegleid või on peamine just vabadus, loomingulisus, jumalik inspiratsioon? Küsib ja vastab, millest kõige üldisemat kokkuvõtet tehes saab refereerida: nendele küsimustele on võimalik vastata erinevalt ja seda on ka tehtud. 

„Arusaam jutlustamisest on ajas muutunud, nagu paljud muudki arusaamad. Ka tänapäeval leiab vaevalt kahte homileetilist käsiraamatut, mille kontseptsioonid täielikult kattuksid. Erinevate teoreetikute ja praktikute soovitused jutlustajale võivad olla isegi vastandlikud. See on mõneti loomulik, vajalik ja õige. Aga see ei tähenda sugugi, nagu oleks jutlustajal, kes pühapäeval kantslisse tõuseb, õigus endale need küsimused esitamata jätta, nagu poleks ta kohustatud neile vastuseid otsima,“ kirjutab väga heade jutlustega oma koguduse mälestustesse jäänud õp Petti. Tartu ülikooli teoloogide Tõnu Lehtsaare ja Kaido Soomi eel-

tsiteeritud teost „Homileetika“ saab soovitada kõigile praktikutele, kes nendele küsimustele vastuse otsimiseks toetust vajavad.

Usupuhastus väärtustab jutluse

Kiriku ajaloost on teada, et kuigi jutlus vaimuliku sisuga tekstina on olemas juba Piiblis, polnud jutlus keskajal just iga jumalateenistuse sisus, saati siis kesksel kohal. Üldiselt võisid jutlustada vaid piiskopid või piiskopilt volituse saanud vaimulik. Noppelised erandid välja jättes saab öelda, et just reformatsioon tõstis jutluse pjedestaalile. Seda on näha ka kiriku arhitektuuris, kus kantsel jutluse pidamise kohana on interjööris silmapaistval kohal ja varasemalt võidukaare taha jääv vaimulik on toodud koguduse keskel nähtavale kohale, et tema hääl jutluse pidamisel oleks kuuldav. Sõna osatähtsus sakramentide jagamise kõrval on väärtustatud.

Jutlus olgu ka jutlustajale rõõmuks

Milline on hea jutlus ja kuidas head jutlust koostada, küsis Eesti Kirik usupuhastuspüha eel EELK vaimulikelt. Tegi seda nii lüheldast vastamistähtaega andes, et vaid kolm koguduseõpetajat kümmekonnast vaimulikust leidsid aja vastamiseks. 

Jutlust olulisemaks sakramendiks hindav pastor Vallo Ehasalu ütleb: „Jutlus on nagu maja, mis ehitatakse kirikulise ümber jumalateenistuse käigus. Ta näeb seda kõikjal enese ümber ning võib selle sees liikuda ja ringi vaadata.“ Heaks jutluseks hindab ta lihtsat, moesõnu vältivat ja piiblilähedast teksti. Selle koostamise eelduseks on silmside kuulajatega: „See sünnib kantslis kuidagi nii, et kogu aeg meenub kirjakoht Piiblis, lõbusaid lugusid, süsteemset filosoofilist mõtlemist ja rõõmu kõigest sellest.“ 

Ehasalu kuulub teatavasti vaimulike hulka, kes sinasõpruses vanade keeltega läheneb jutluse aluseks olevale kirjakohale Piibli algkeeltes. Ta tunnistab, et on küllalt erinevaid jutlusi oma vaimulikuteel pidanud. Alates 1993. aastal Otepää kirikus veel usuteaduskonna üliõpilasena peetud esimesest jutlusest, mis oli pikk 45 minutit. 

Hea jutlus – lühike ja lööv

Tarvastu õpetaja Elve Bender tunneb hea jutluse lühidusest. Muidugi seotult kandva sisuga. Selle koostamiseks ei pea ta paljuks nädalat kulutada, ehkki mõned jutlused saavad katuse alla ka lühema ajaga. „Jutlus on põhjalikult mõttega läbi töötatud,“ kinnitab ta enda praktikast ja täpsustab: „Esmaspäeval loen kirjakoha ja paralleeltekstid. Siis päeva lektsioonid ja pealaulu. Mõnel puhul otsin sõna vasteid. Teen märkmeid esimestest muljetest ja lasen settida enne kirjutamist.“ 

Jutluse koostamise oskust tuleb Benderi sõnul lakkamatult lihvida. Kuigi alati endale ei tunnista, siiski arvab ta vundamendiks homileetikateadmisi teoloogiaõpingutest. Jõudu mööda püüab 28aastase jutlustamisstaažiga Bender ennast kursis hoida erialase, just jutlustamisega seotud kirjandusega, aga kinnitab, et ka loetud ilukirjandus on abiks jutluse koostamisel.

Jutlus või mõtisklus

Viljandi praostkonnas Helme, Mõisaküla ja Taagepera kogudust teeniv Arvo Lasting nimetab, et keskmiselt kulub tal jutluse ettevalmistamisele viis tundi. „Jutluse valmimise viise on aga erinevaid. Võin koostada jutluse nagu jutu algusest lõpuni kulgedes, alustades sissejuhatusest. Võin esiti kirja panna mõne mõtte, mille ümber arendan teema. Jutluse lõpetamine, jutu kokkuvõtmine on mulle kõige keerulisem ja see võib sündida laupäeva õhtuks.“ 

Lastingu enesehinnang ütleb, et tema jutlused on oma sisult muutunud isegi lihtsamaks: „Sageli tunnen soovi midagi öelda ja mingil teemal rääkida ning niimoodi see jutlus siis valmibki. Kas on see jutlus või pigem mõtisklus, seda ma ei oska täpselt öelda.“ Jutluse pidamisel lähtub ta varem koostatud tekstist, mis peaks välistama teema laialivalgumise, samuti aitab see püsida aja raamides.

Liina Raudvassar

Jutlus

On vaimuliku sisuga kõne, mida tavaliselt peab vaimulik suuliselt

Keskendub valitud lõigule Piiblist, mida lahti seletatakse 

Eesti keeles on ilmunud arvukalt jutluse kogumikke

Eesti kirjakeele kujunemisloo tähtsaks allikaks on aastatel 1601–1608 Tallinna Pühavaimu pastori Georg Mülleri jutluste käsikiri

Jutlustega tegelev teoloogia haru on homileetika