Jumala sõna väes

Sel suvel möödus 70 aastat eesti koguduse asutamisest Austraalias.
Esimene luteri jumalateenistus toimus Sidneys 7. jaanuaril 1934 Noorte Meeste Kristliku Ühingu saalis, kus külalisena jutlustas Lõuna-Austraalia Pinneroo koguduse õpetaja Kurt Gielov.
Esimene õpetaja
Kurt Gielov sündis 30. oktoobril 1895 Virumaal Pagari mõisavalitseja pojana. Ta isa oli rootslane, ema sakslanna. Ta saabus abikaasaga Austraaliasse 1927. aastal, lõpetas Adelaide Luterliku Vaimuliku Seminari 1929, ordineeriti kirikuõpetajaks 9. jaanuaril 1930 Melbourne’is ja suunati Austraalia pealinna eestlaste palvel Sydneysse.
Pühapäeval, 17. juunil 1934 toimunud jumalateenistusele järgnes umbes 120 osalejaga koosolek, kus otsustati asutada eesti luteri usu kogudus ja valiti seitsmeliikmeline juhatus, mille esimeheks sai J. Sildever. Eestlaste koguarv Sydneys oli sel ajal umbes 800.
Koguduse tegevuse algpäevil kogunesid inimesed vaimustusega kiriku juurde. Kogudusel oli sel ajal umbes 150 liiget. Mõne aasta pärast vähenes kirikuliste arv tunduvalt, nii et õpetaja pidi korduvalt inimeste puudusel jätma jumalateenistuse pidamata. Tekkisid majanduslikud raskused, õpetajal jäi saamata poole aasta palk. Järgnes ootamatu sündmus: 1940. aastal interneeriti Kurt Gielov sõjaolukorras kui sakslane. Ta vabanes alles viie aasta pärast, kuid ei jätkanud enam õpetajana. Ta suri Sydneys 5. jaanuaril 1957 olles 61aastane.
Uus algus
Uue Nõukogude Liidu okupatsiooni eest lahkus kodumaalt hulk kirikuõpetajaid ja Sydney Jaani kogudus lootis endale uue õpetaja leida põgenike hulgast. Astuti ühendusse Austraalia luteri kiriku valitsusega, kes avaldas kahtlust, kas eestikeelseid jumalateenistusi on üldse vaja. Takerduti keerulistesse administratiivküsimustesse.
Lahenduse tõi praost Friedrich Stockholmi saabumine Sydneysse pühapäeval, 7. novembril 1948. Nädal hiljem pidas ta esimese jumalateenistuse kohalikus saksa kirikus.
Friedrich Stockholm sündis Tartus 1. oktoobril 1884, ordineeriti õpetajaks Tallinna Toompea kirikus 22. jaanuaril 1912 ja määrati Peterburi Jaani koguduse õpetajaks. 1919-1944, mil ta kodumaalt lahkus, oli Tallinna Kaarli koguduse 2. pihtkonna õpetaja ning 1914-1918 Eesti sõjaväe ja Kaitseliidu õpetaja.
F. Stockholm valiti Sydney Jaani koguduse õpetajaks 16. jaanuaril 1949 Austraalia luteri usu kindral-presidendi dr J. Stolzi ja osariigi presidendi J. T. Stolzi poolt 64 aasta vanuses. Sel ajal allus Jaani kogudus Austraalia luteri kiriku juhtkonnale. Pärast õp Kurt Gielovi interneerimist 1940 tegutses Jaani kogudus ingliskeelse Holy Trinity luteri koguduse osana. Tuli otsustada, kas kogudus tahab tegutseda ühiselt nagu siiani või iseseisvalt. Hääletusel otsustati, et Jaani kogudus tegutseb iseseisvalt ja uueks õpetajaks saab praost F. Stockholm.
Otsus tegutseda iseseisvalt
Praost Stockholm tegutses hoogsalt: alustas pühapäevakool, noorte kultuurring ning naisring. Kahjuks ei saanud ükski neist teovõimeliseks. Rohkearvuline uute eestlaste saabumine tähendas uut algust kirikuelus. Enamus tollal saabunud eestlasi omas kiriklikku traditsiooni – nad ei olnud suured kirikuskäijad, aga olid kodumaal kuulunud kirikusse ja tahtsid ka Austraalias kuuluda eesti kogudusse. Kui 1951. aastal oli koguduses üle 300 liikmeannetaja, siis 1954-1958 oli neid üle 500.
Jumalateenistused toimusid igal pühapäeval kell 7 õhtul saksa luteri kirikus. Alustati ka jumalateenistustega Thirlmeres ja Crows Nestis, Sydneys. 15. veebruaril 1953 tegi juhatuse esimees K. Juhani ettepaneku koostada kogudusele uus põhikiri, mille töötas välja õigusteadlane Herman Treufeldt. Lahkarvamuste tõttu võeti uus põhikiri vastu alles täiskogu koosolekul 16. septembril 1956.
Sellega luges kogudus senise ühenduse kohaliku Austraalia luteri kirikuga lõpetatuks. Kahjuks ei teatatud sellest kohalikule kirikule, mis tekitas hiljem arusaamatusi.
Pärast esimest hoogu vähenes jumalateenistustel osalejate arv nõnda, et mõnel korral oli kirikus ainult 5-7 inimest. Halvenes eaka õpetaja tervis, muutes tema pessimistlikuks ja kurvameelseks. Teeninud kogudust ligi 12 aastat, pidas praost F. Stockholm oma viimase jumalateenistuse 25. septembril 1960. Ta ristis ühtekokku 235 last, leeritas 170 noort, laulatas 140 paari ja mattis 90 inimest. Stockholm suri 26. detsembril 1968.
Koguduse õitseaeg
Hakates väsima, palus F. Stockholm tolleaegset Kesk-Inglismaa eesti koguduse õpetajat Einar Kivistet tulla teda Austraaliasse asendama. Õpetaja Kiviste oli ordineeritud 10. septembril 1933 Tallinna Kaarli kirikus, kus ta töötas 1937. aastani, mil valiti oma isa järeltulijana Narva Peetri koguduse õpetajaks.
3. juulil 1960 valiti tolleaegse koguduse esimehe Georg Norraku ettepanekul Einar Kiviste Sydney Jaani koguduse õpetajaks. Esimese jumalateenistuse Sydney saksa kirikus Goulburni tänaval pidas ta Suurel Reedel, 31. märtsil 1961. Ta laulatati kogudusse 11. juunil 1961 St. Jamesi kirikus, õnnistuse andsid praost F. Stockholm, Austraalia luteri kiriku NSW president M. R. Stolz ja teised õpetajad.
15. oktoobril 1906 sündinud, seega viiekümnendais eluaastais Einar Kiviste alustas tööd koguduse hingekarjasena hoogsalt. Juba 28. mail 1961 alustas tegevust koguduse naisring, kelle ülesandeks oli koondada koguduse naisliikmeid, et külastada ja abistada haigeid, vanu ja hingelist toetust vajavaid koguduseliikmeid.
Alates esimesest tegevusaastast korraldas naisring Sydney Eesti Majas kaks korda aastas perekonnaõhtuid, mis viisid koguduse tegevuse rahva hulka ja andsid kogudusele lisasissetulekut. Naisringi tegevust juhtisid kindlakäeliselt Linda Maasepp ja Milli Kiviste. Et kirikut rahvale lähemale tuua, peeti jumalateenistusi mitmes Sydney piirkonnas, samuti Thirlmeres ja Wollongongis.
Oma maja ja viimne puhkepaik
1962. aastal tekkis mõte osta kogudusele maja, kus oleks õpetaja korter ja ametiruumid. Moodustati kinnisvara ostmise komitee koosseisus: Georg Norrak, Rudolf Kivi, August Kask ja õp Einar Kiviste. Sobiv hoone leiti North Strathfieldi jaama lähedal. Koguduse juhatus sai võtmed 11. septembril 1963. Majas tehti põhjalik remont arhitekt H. Mitti ja abiesimehe R. Kivi eestvõttel. Ootamatult Jumala kutsel elust lahkunud R. Kivi asemel hakkas remonttöid juhtima Aksel Tiislar, keda aitasid vabatahtlikult kümmekond meest. Õpetaja asus majja elama 19. novembril 1963.
Kirikuskäijate arv suurenes, majanduslik pool tugevnes ja austus õpetaja Kiviste vastu suurenes. Õpetaja, hiljem praost Einar Kiviste juhitud kirik ei olnud mitte ainult koguduse usuliseks teenimiseks, vaid ühtlasi rahvuslikuks koondajaks. Mainimist väärivad head suhted teiste organisatsioonidega.
Kogudusel oli oma kalmistu Rookwoodi suurel surnuaial, puudus aga matmiskoht neile, kes tuhastati. Nii tekkis õpetaja Kivistel idee ehitada oma leinamüür. Sobiv koht leiti surnuaia läänepoolsel äärel. 406 nišiga leinamüüri ehitas ehitusmeister Leo Tartu noore arhitekti Rein Jaaniste kavandi järgi 1968. aastal kahe palmipuu vahele. 1970. aastal lisati leinajat ja trööstijat naist kujutav kunstnik Karl Manbergi reljeef.
Viisteist aastat hiljem oli leinamüür peaaegu täis maetud ja tekkis vajadus uue leinamüüri järele. Vastava plaani valmistas jälle arhitekt Rein Jaaniste ja ehitas Leo Tartu. Uues osas on 540 nišši, uus müüriosa pühitseti pidulikult 29. aprillil 1984.
Loodi praostkond
Varsti selgus, et koguduse maja on liiga väike, et olla õpetaja korter ja samal ajal koguduse tegevuse keskuseks. Koguduse täiskogu koosolekul 3. aprillil 1971 kinnitati otsus ehitada maja juurde kirikusaal kõrvalruumidega. Plaan telliti arhitekt K. Romandilt, kirikusaali pühitses õpetaja Kiviste 18. juunil 1972.
18. märtsil 1962 otsustati ühineda Välis-Eesti luteri kirikuga. 28. detsembril 1972 loodi Melbourne’is Austraalia praostkond, praostiks valiti Sydney Jaani koguduse õpetaja E. Kiviste ja abiks Adelaide õpetaja Johannes Aarik.
4. aprillil 1976 alustas tegevust lastekirik. Lastekiriku asutaja ja peaõpetaja oli dr Aet Joasoo (praegu Lees). See tegutses jutluse ajal kõrvalruumis eesti ja inglise keeles. Keskmiselt osales algaastail 7, hiljem 2-3 last ja osalejate puudusel lõpetas lastekirik 1980ndate aastate keskpaiku. 1984. aastani oli olnud osalejaid 34.
Pihtkonnad
Kogudusele loodi kaks pihtkonda – Thirlmere ja Wollongong. Thirlmere pihtkond asutati praost F. Stockholmi ametiajal 26. septembril 1954 V. Ojametsa algatusel. Pikka aega peeti jumalateenistusi (enamasti neli korda aastas) E. Piltile kuuluvas baptistikirikus. Thirlmere pihtkonna tegevuse korraldamisel on suuri teeneid Villem Ojametsal, Martin Villigil, Johannes Ööpikul ja Meinhard Pildil. Hiljem oli pihtkonna vanemaks Julius Kasepuu, pärast tema surma kuni tänaseni Aino Kasepuu.
1981. aastal otsustas Thirlmere pihtkond valmistada oma leinamüüri kohaliku surnuaia eestlaste osale. Heino Rebase kavandi järgi valmistatud 144kohaline müür õnnistati 22. novembril 1981.
Wollongongi pihtkond asutati õpetaja Einar Kiviste ajal 17. juunil 1961. Palju aastaid korraldas Wollongongi kiriklikku tegevust Karl Harring, Hilja Aarn ja Jüri Oser. Nüüd korraldab pihtkonna tegevust Agu Evert.
Praost Einar Kivistel tuli vanemas eas võidelda tõsiste tervisehäiretega, Jumala kutse tuli 11. juunil 1986 ligi 80 aasta vanuses. Matmisteenistus toimus Sydney läti koguduse kirikus, kus leinateenistuse pidasid õpetajakandidaat Hans H. Lüdig ja Austraalia luteri kiriku NSWi president Keith Nagel.
Praost Einar Kiviste võitis kõigi eestlaste lugupidamise kui ustav hingekarjane, suur rahvuslane ja seltskonnategelane, kes aastaid töötas Eesti Abistamise Komitees ja valiti Eesti Võitlejate Ühingu auliikmeks.
Lähiminevik
1986. aasta algul saabus eaka praost Einar Kiviste juurde prooviaastale õpetajaameti kandidaat Hans Henning Lüdig. Hans H. Lüdig oli õppinud noorpõlves arstiteadust ja töötas vanaduspuhkusele minekuni Melborne’is tuberkuloosi ja narkootikute ravilas, õppis siis usuteadust Toronto Usuteadusliku Instituudi kaugõppe osakonnas ning sai õpetajaameti kandidaadiks.
Kiviste lahkumise tõttu jäi prooviaasta üsna lühikeseks ning H. H. Lüdig asus juba 1986. aasta esimesel poolel teenima Sydney Jaani kogudust abiõpetajana. Peapiiskop Karl Raudsepp ordineeris ta täieõiguslikuks E.E.L.K. õpetajaks 20. juulil 1986 Vana-Andrese kirikus Torontos ning Lüdig valiti järgmiseks Jaani koguduse õpetajaks.
E. Kiviste 25aastane tulemusrikas teenimisperiood kergendas algava õpetaja Hans H. Lüdigi tegevust. Kui alul oli Hans H. Lüdig eesti ühiskonnale ja kogudusele vähe tuntud, siis varsti õppis kogudus teda tundma kui abivalmit, heasüdamlikku ja kohusetruud õpetajat, oma olemuselt optimistlikku ja rõõmsameelset inimest.
Koguduse tegevus kulges stabiilselt, kuid õpetaja Lüdigi ametiaja lõpupoole kahanes liikmete ja kirikuliste arv vananemise tõttu ja noori liikmeid ei tulnud juurde. Õpetaja Hans H. Lüdig teenis Jaani kogudust püüdliku hingekarjasena 13 aastat. 1999. aasta detsembris oli eaka õpetaja Hans H. Lüdigi lahkumisjumalateenistus, mida jagas paar kuud varem Eestist saabunud noor õpetaja Allan Taruste liturgiaosaga.
Õpetaja Hans H. Lüdigi ametiajal, 17. augustist 1996 11. augustini 1997 toimis abiõpetajana tollane teoloogiatudeng Thomas Andreas Põder, Pärnumaa praost Andres Põderi poeg. Vaevalt 21aastane T. A. Põder oli võimeline sulanduma ja vestlema vanuritega ning võitis seetõttu koguduse tunnustuse.
Õpetaja Hans H. Lüdigi puhkuse ajal Eestis langesid T. A. Põderi kanda kaks ajaloolist sündmust: ta pühitses 9. juunil 1997 Thirlmere eesti küla uue saali ja pidas 29. juunil seal esimese täieliku jumalateenistuse. Seal toimuvad nüüd järjekindlalt jumalateenistused.
Tänapäev
Juhatus jõudis kokkuleppele ja kutsus õpetajaks noore, 29aastase Allan Taruste (sünd 12.11.1969), kes ordineeriti 1996. aastal Tartu Ülikooli koguduse õpetajaks. Allan Taruste jõudis Sydneysse oktoobri algul 1999 ja teenis Thirlmeres 10. oktoobril 1999. Introduktsioon toimus siiski alles 4. novembril 2001 Sydney läti kirikus, talitust toimetas peapiiskop Udo Petersoo Torontost ja assisteeris Sydney Läti koguduse õpetaja C. McPherson.
Nüüd oli kogudusel esmakordselt noor õpetaja, aga koguduseliikmete keskmine vanus üsna kõrge ja seetõttu kirikuskäijate arv väike. Eesti soost noorem generatsioon oli aktiivsest koguduseelust eemale jäänud. Esiteks seetõttu, et tunduv osa meie noori suhtub kristlikku kirikusse ükskõikselt; ja teiseks, et enamikule on eesti keel teiseks keeleks, kus sõnavara on piiratud ja seega teenistuse jälgimine raske.
Juubelitähtpäev on rõõmus sündmus ja tavaliselt ei kõnelda sel puhul tuleviku muredest, vaid piirdutakse rõõmsa tagasivaate ja õnnitlustega.
Koguduse seitsmekümnendal aastapäeval mõtleme tänutundes neile, kes koguduse asutasid, koguduse senistele õpetajaile ja kõigile koguduse liikmetele, kes on õpetajaid nende töös aidanud. Pikemat aega on olnud koguduse esimeesteks Georg Norrak, Väino Jaaniste ja praegu on Maret Noble. Õpetajaid on jumalateenistuse pidamisel vajadusel asendanud dr Inno Salasoo ja Väino Jaaniste.
Usun, et Jumal aitab meie õpetajal ja koguduse juhtivail isikuil edasi viia Jaani koguduse tööd ning hoida siinse eesti ühiskonna kristlikku ja rahvuslikku meelsust. Loodame, et Jumal on ja jääb meiega.
Väino Jaaniste

Väino Jaaniste on sündinud 20. juulil 1919 Pärnu lähedal Saugas. Eestist emigreerus koos abikaasa Linda ja pojaga sõja lõpus Saksamaa kaudu Austraaliasse. Olnud aktiivselt tegev Austraalia eestlaste ühendustes. Sydney Jaani koguduse nõukogu liige alates 1963. aastast, esimees 1973-1995.
Ta on Eesti Kiriku tellija ja järjekindel lugeja Austraalias.