Jumala sõna külv

Täna, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks.               Hb 3:15

Inimkonna eksisteerimiseks piisaks ühest planeedist, mis tiirleb üheainsa tähe ümber. Milleks on veel vaja neid umbes 300 miljardit tähte Linnutees ja enam kui 200 triljonit galaktikat universumi selles osas, mida praegu on võimalik vaadelda? Lisaks need loendamatud maailmad, mis jäävad sündmuste horisondi taha?

See kõneleb vaid ühest: Jumal on loomises pillav. Pilt Jumalast kui tähti maailmaruumi lennutavast külvajast kõneleb jumalikust kunstnikust, kes armastab mitmekesisust ning on pillav oma tegevuses. Jumal tunneb oma loovuse mitmekesisusest rõõmu.

Kus elu võib hävida, kompenseerib Jumal selle küllusega. Tema teab, mitu seemet on moonikupras või mitu marjatera laseb vette lõhekala. See on tõsiasi, mida teab igaüks, kes pisutki on külvanud, et iga iva ei kuku heasse mulda, iga iva ei idane, iga idu ei kasva suureks taimeks ja iga taim ei vilju. Ainus võimalus tagada saak, tagada elu jätkumine, on külvata pillavalt. Ja usaldada Jumalat, et mingi osa ivadest idaneb ja mingi osa idudest kasvab taimeks ja mingi osa taimi kannab vilja …

See on väljakutse ka neile, kes kuulutavad Kristust. Mitu inimest peaks olema kirikus, et jumalateenistus tasuks ära? Kui palju ristituid? Mitu leerilast? Laulatust? Matust?

Nii ei saa tegelikult küsida. Sest ükski inimene ei tea, kuidas ja millal Jumala sõna hakkab kedagi mõjutama. Paulus innustab: „Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.“ (2Tm 4:2)

Nii käituda on jumalik, Jumala eeskuju järgides. Tema ei hoidnud end tagasi. Mida ta teeb, teeb pillavalt, luues maailmu, mida imetleda, päikesi, mida vaadelda; ta kompenseerib hävinguohu küllusega. Nii ka sina, kui kuulutad Jumala sõna, ära hoia end tagasi..

Joel Siim