Jumala rahva koduigatsus

Psalmi antifoonist (Ps 66:1) saadud pühapäeva nimi Jubilate (‘hõisake’) väljendab ülestõusmisaja iseloomu: kristlane on kutsutud Jumalat kiitma ja ülistama. Kristus oli surnud ja ta elab. Sellele mõtlemine aitab inimesel tõsta oma pilgu selle maailma raskustelt ja kannatustelt üles Jumala poole. Jumala käes on meie saatus ja tema käest tuleb jäädav võit: igavene elu Jumala riigis. 
Nii on kristlane kahe maailma kodanik. Selle maailma kodanikuna peame elus kannatama raskuste käes. Meidki vaevavad haigused, kannatused ja probleemid inimestega. Lahkunud lähedaste leinamine teeb sageli hinge kurvaks.
Kuid kristlane on ka jumalariigi kodanik ja ta teab, et selle maailma järel ootab teda ees parem elu Jumala riigis, kus on kõik täiuslikum kui selles maailmas. Seal pole enam surma ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud. Jumal ise pühib ära iga pisara nende silmist (Ilm 21:4). Mõeldes eesolevale heale igavikule täidab uskliku südant lootus ja igatsus. Kes meist ei tahaks kord jõuda sinna, kus on parem kui siin!
Kristlastel pole siin jäädavat linna, vaid nad taotlevad tulevast (Hb 13:14). Jeesuse ülestõusmine on neile andnud juba nüüd uue loomuse. Kui Kristus tuleb tagasi, saavad nad tema kirgastatud ihu sarnaseks. See on hetk, mida võime oodata ja igatseda.
Kaido Soom