Jumala rahva koduigatsus

Inimese jaoks on tavaliselt surm midagi hirmsat ja lõplikku. Tegu on olukorraga, milles inimesest endast ei sõltu midagi. Keegi ei tea täpselt, mis on pärast surma. Seepärast tunneb inimene sageli hirmu selle teema ees, sest tema ei kontrolli surma järel enam olukorda.
Kristlane erineb teistest inimestest selle poolest, et tema usub surma järel ees ootavat elu Jumala juures. Kristus suri, kuid Jumal äratas ta surnuist. See on tõendus elu võidust surma üle.
Jeesus näitas juba oma maise elu ajal, et Jumalal on meelevald elu ja surma üle. Nii äratas Issand üles surnuid ja tervendas haigeid. Kristuse enda ülestõusmine surnuist on aga suurim tõendus Jumala meelevallast.
Nii ei pea kristlane kartma sellest maailmast lahkumist, vaid ta võib end usaldada Jumala kätte kõiges, nii elus kui surmas. Jeesus läks taevasse, et valmistada sinna omadele eluase. See tähendab uskliku lootust paremale elule jumalariigis.
Seal ei ole enam haigust, leina, kurbust ega ebaõiglust. Seal on kõik hea. Usklik inimene ei pea kartma surmale järgnevat, vaid võib seda isegi oodata end selle vastu ette valmistades. Kui keegi kord taevasesse kodusse jõuab, siis on ta sihile jõudnud ning tema südamesse tuleb jäädav tänu, rõõm ja ülistus.
Kaido Soom