Jumala hoolitsus

Murelikuks teevad meid ikka ajalikud asjad, need, mida koi ja rooste rikuvad. Me alailma muretseme – leiva lauale, riided selga, katuse peakohale, rattad alla. Ka lapsed muretseme majja. Ugrimugrilikus elutõsiduses tundub lausa kohatuna Peetruse üleskutse: „Heitke kõik oma mure tema (Issanda) peale, sest tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7).
Nüüdisaegne mõistujutt pajatab. Kord suri keegi ausalt rikkaks saanud töökas mees. Peetrus võttis ta taevaväravas vastu ning juhatas igavese eluaseme poole. Nad möödusid säravatest paleedest, uhketest villadest, kõrgetest ja üha madalamatest majadest. Tänavgi oli muutunud kitsaks rajaks, kui nad lõpuks peatusid paigas, kus puhma varjus paarile toikale kinnitatult lipendas kulunud palakas. „Jõudsime kohale,“ lausus Peetrus. „See peab olema mingi eksitus! Ma olen siiani siiski küll palju paremaga harjunud!“ protesteeris mees. „Jah, aga siia oled sa vaid selle jagu investeerinud,“ kõlas vastus.
Maine vara kasvab kokku hoides ja endale kogudes. Ning alailma on tülinat – läheb lõbuga, aga tuleb vaevaga. Ning viimaks pole mammonat taevas vaja ja põrgus põleb ära. Kuid taevane varandus kasvab vaid andes ja kaasinimestega jagades aega, leiba, turvatunnet, armastust, lohutust, tuge, mõistmist, andestust … Nii saab ajalik elugi üha rõõmsam – Jumala hoolitsusest õnnistatud.
Jeesus ütleb: „Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.“ (Mt 6:20–21)
Mart Salumäe