Jumala armastuse ohvritee

Jeesus ütles kord oma jüngritele: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13). Kui nüüd pühapäeva juhtsalmis kõlavad Jeesuse sõnad: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“ (Lk 18:31), siis mõistame, miks valis Issand just Kolgata ristile kulgeva tee.
Mõnikord kahtleme, kas Jumal ikka armastab inimest, kuna maailmas on nii palju kannatusi. Või küsime üldiselt: mis on armastus? Mõlemale küsimusele leiame vastuse seal, kus Jumal annab oma Poja paganate kätte teotada, tema peale sülitada, teda piitsutada ja viimaks tappa (Lk 18:32–33). Ei ole suuremat armastust …
Apostel Paulus, imetledes Jumala helduse sügavust, kirjutas: „Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks“ (Rm 5:8–9).
Kuigi ristisurma läks Kristus üksi, liikus ta teel sinna koos oma jüngritega. Ta ju ütles: „Vaata, me läheme …“ Teame, et jüngritelegi oli see tee raske. Aga kuidas on meiega? Kas söandame ühes Jeesusega astuda ka Kolgata rajale? Kuid ainult nõnda jõuame kord ülestõusmise hommikusse.
Marek Roots