Julgust ja indu oma kodupaika hoida ja armastada

Oreliprofessor Andres Uibo, kel­­lel on kauaaegne koostöö Hiiumaa reisifirmaga Tiit­Rei­sid, on teinud kolm aas­tat hu­vipakkuvaid reise Eesti­maa kirikutesse ja kuulama oreleid. 

Üks paljudest reisidest toi­mus pärast jaanipäeva Tallin­nast Viljandimaale. Ees ootab aga sajanda kiriku (Kärla) kü­las­tamine, mis leiab aset 10. ok­toobril Saaremaa kirikute ja ore­lite tuuril. Lõikustänupü­hal pee­takse jumalateenistus Ki­hel­konna kirikus.

Kukk maas ja õhus

Tõotas tulla kaunis jaanikuu päev. Traditsiooniline esimene peatus oli Paia teeristis ki­ri­ku­sõpradest omanike firma Alexela tanklas Tikupoiss, kus lisaks maitsvale toidule ja kohvile sai uudistada mesilasperet, ür­diaeda ja – ennäe imet! – kanamaja. 

Kanamajas oli lisaks kanadele ka kukk. Kukel ju evan­geeliumides oluline sõnum öelda. Ja meie kirikutornides oleva kuke ametiülesanne on valvet pidada siinse rahva usu üle. Nii on kukk meile ka hoiatus liigse enesekindluse, hooplemise ja ülemeelikuse eest. Kukes on manitsus mitte lasta ennast tuulest kanda ja juhtida, vaid järgida ustavalt Kristust. Nii on kord Eesti Kirikus kirjutanud Võru õpetaja Andres Mäevere.

Tikupoisi kanamaja kukk oli küll palavuse pärast maa peale tulnud ja lösutas jahutaval mul­lal. Taluturul pakuvad koha­li­kud talupidajad oma too­dangut.

Et piibellikku sõnumit eda­si kanda, siis tundus, et Tikupoisist saime ka kuke näol reisile vaimuliku sõnumi, sest nagu reisil selgus, olid külastatavatel kirikutel suure­malt jaolt tornides just kuked. Tarvastus ja Kolga-Jaanis oli vana kukk kirikusse ilmselt vanadusest kolinud, aga uus ikka tornis. Taagepera kiriku tornis säras kukk väga uhkelt. Eks tema tunneb uhkust paljude noorpaaride pärast, kes sealses kirikus abielluvad.

Halliste kirik

Juhatuse liige Inga Tiirats, kes juba õpetaja Kalev Raave ajast on koguduse liige, jutustas koguduse elust ja rõõmudest-muredest. Halliste kiriku pa­re­mad ajad jäävad õpetaja Raa­ve aega. Aga kogudus elab ja toimetab Jumala abiga ka prae­gu. Jumalateenistused toi­mu­­vad kaks korda kuus. Kogu­dust teenib Marko Tiitus Viljandist.

Hallistest Karksi poole sõites nautisime puudealleede vaateid, mis taluõuedele viisid. Paistab ka Kaarel Kuninga Kalda talu kaunis pärnaallee, mida on rajatud pikka aega.

Karksi kirik 

Meid võttis vastu juhatuse liige Raimond Vaher, kes rääkis kiriku ajaloost ja koguduse elust asjatundlikult. Rai­mond Vaher on ka Polli valla­vanem olnud. Karksi kirikus on Kessleri orel, mille helisid kuul­sime kaunilt kõ­lamas. Pühakoja põrandal on vanad laiad lauad. See vil­tu­se torniga kirik asub Karksi lossimägede varemete keskel. Varemeid ka konserveeritakse-restaureeritakse. Kogudust tee­nib Allan Praats Viljandist.

Taagepera kirik 

Kohtusime sõbraliku juhatuse­liik­me Eve Kasega. Tema kõne­les põhjalikult kiriku aja­loost ja sündmustest piir­kon­nas ning inimestest, kes on Taa­ge­peraga seotud. Taagepera kirik oli rõõmsa särava välja­näge­mi­sega. 

Orel on pärit Carl Ernst Kess­leri töökojast nagu Karksi kiriku orelgi. Kessler on meisterdanud pilli ka Alaskale, mis mängib tä­nini. Orelil on väga kaunid he­lid, mida Andres Uibo ka oma män­guga tõestas. Kogudust tee­nib Helme õpetaja Arvo Lasting.

Lõunat sõime Tõrvas Musta Kõutsi kõrtsis, mis asub „Eesti Vabariik 100“ projekti raames korrastatud peaväljaku ääres. 

Riidaja kabel 

Kabel oli kaunis ja korras. See oli üsna haruldane, et nägime väikest korrastatud kabelit kau­nite põlispuude all. Kabel on seotud Riidaja mõisaomanike von Strykidega. Nemad on aidanud seda korrastada. Kabeli­aeda on maetud von Strykide pereliikmed. Kabel pühitseti uuesti 2001. aastal. Teenib seal õpetaja Arvo Lasting.

Tarvastu kirik 

See pühakoda on Eesti kiriku­test kõrgeima torniga, mille otsas olen minagi 1985. aastal käinud Kalmer Paalesiga kiriku torni värvimas. Tookord oli õpetajaks armastatud Harri Haamer, kellest palju mälestusi allakirjutajagi hinges, kui sai elatud Taadi ja Memme kodus, kus valitses armastuse vaim.

Seekord küll juhtus nii, et õuest orelirõdule viiva ukse lukk oli päikese käes vist nii kuum, et võti ei avanud meile ust ja Tarvastu orelit me kuulda ei saanud. Koguduse juhatuse esimees Irja Vell rääkis meile koguduse elust, rõõmudest ja muredest.

Viljandi Jaani kirik 

Kirik oli avatud ja võttis meid vas­tu avasüli. Saime kuulda ka orelit. Kohale jõudsime ajaloolisel hetkel, kui linnas haka­ti just vana parteimaja lammutama. Aga Viljandis on veel ka Pauluse kirik, mille torni ja kukke nägime läbi bussiakna. 

Kolga-Jaani kirik

See oli reisi viimane kirik. Kolga-Jaani kiriku sihvakas torn paistis juba kaugelt. Vastu võttis meid endine juhatuse esimees Hovard Nurme oma lapselapsega. Hovard oli väga asjatundlik ja sõbralik. Tema ei rääkinud ainult kohaliku koguduse elust, vaid tundis kogu Eesti kiriku olukorda väga hästi. Oskas ka asjatundlikult iseloomustada. 

Kolga-Jaani on seotud Villem Reimaniga. Ja mitte ainult vaimuliku ameti poolest, vaid tema oli kindlasti ka mees nagu Aabraham, kes usaldas Jumalat. Huvitav seegi, et Villem Reimani ajal võeti laenu, mille abil tehti kiriku remont. Laen suudeti tagasi maksta. Koguduse maast eraldati mitmed ehituskrundid. Reiman oli ka majandusmees, kes  annab meile eeskuju, kuidas koguduse õpetaja olla. 

Kogudus usaldab õpetajat ja õpetaja kogudust. Käiakse üheskoos ja nii ei olda üksi.Nii ei pea ka laenu võttes kogu­dus pankrotti mi­nema, vaid jät­kusuutlikumaks muutuma ja majanduslikult toi­me tule­ma. Reimani elu näi­tab ka se­da, et õpetaja peaks elama koguduse keskel, et ühes hin­gata kogudusega ja saada osa kogukonna elust. Mitte nii, et kogudus ei tea, kus on õpe­taja, ja õpetaja ei tea, kus on koguduse liikmed. Nii vahel prae­gu juhtub. Tean seda omast käest.

Kirikus on kaunis altarivit­raaž „Tulge minu juurde“ aastast 1903, Riia meistri Tode töö­kojast. Kirikus on Saksa meistri Guido Knaufi orel aastast 1883, mille helisid saime Andres Uibo meistrikäte läbi kuulda ja mis meie reisiseltskonna hingegi õhtutunnil helisema pani. Oli ka kaunis õhtupäike õues paistmas. Kolga-Jaanis on praegu teenimas õpetaja Peeter Parts. 

Hoolitsus Jumala kodade eest

Viljandimaa reisilt saime lootus­rikka sõnumi ja julgustuse, et meie maal on inimesed, kes armastavad oma kodukanti ja hoolitsevad Jumala kodade eest, mis neile vanemad on usaldanud ja mis nad Jumalalt hoida saanud. See annab meile kõigile julgust ja indu oma kodupaika hoida ja armastada.

Peipsi-äärsete kirikute kü­lastu­se­ga oli asi vastupidine: me ei kohanud ühtegi kiriku­õpetajat. Aga muidugi, oli ju laupäev ja saun vaja aegsasti kütta. Vanasti läks Hiiumaal naabrimehel sauna kütmisega neli tundi. Nii et arusaadav.

TiitReiside orelite ja kirikute reisidest koos Andres Uiboga hakkasin osa võtma siis, kui 31. oktoobril 2018 oli lisareis Mihklisse, kus Andres Uibo esitas väikese orelikontserdi sealse kiriku orelil, mis ei olnud mänginud 27 aastat. Suvealguse reisil Mihkli kirikusse selguski, et orel ei ole nii kaua mänginud, aga 31. oktoobril oli, üllatus-üllatus, orel juba saanud mängukõlblikuks. Reis aitas selle pilli korrastamisele kaasa. Küllap reisiseltskonna palvedki. 

Nagu meie orelid ja oreli­meistrid, nii vajame ka meie ise pidevat korrastamist. Mit­te kümne või kahekümne aas­ta järel, vaid pidevat nagu iga­päevast palveelugi.

Argipäev ei ole pidupäev

Need reisid on olnud väga õpetlikud nägema koguduste elu ja toimimist Eestimaa eri paigus mitte ainult pidupäeval, vaid ka argipäeval. Sai näha ja kuulda, mida räägivad kirikuõpetajad, mida inimesed, kes toimetavad kirikute juures vabast ajast ja vabatahtlikult. Armastusest Jumala vastu. 

Ma ei teadnud, et Peipsi-äär­setes maakirikutes on nii kuul­sate meistrite orelid. Et Iisaku kirikusse on ostetud pill Berliini maailmanäituselt. Näib justkui uskumatu, kuidas omaaegsed inimesed on soovinud oma kodukandi jumalakodasid kau­nis­tada. Väga huvitav oli mulle näha Hiiumaal toona veel re­mon­dis olevat Kärdla kirikut. Ja ki­le seest välja pakkida Walckeri töökojas valmistatud orelit, et seda siis kuulda meie oreliprofessori mängu läbi. 

Juulikuus toimunud reisist Läänemaale ja Vormsile on võimalik järelkuulata Kuku Raadio saates „Reisirada“.

Need reisid on olnud hinge kosutavad ja rõõmu ning loo­tust andvad, kui näeme, kuis Ees­ti­maal elu toimib. Oleme meie­gi hoidmas kodukandi jumala­kodasid, kus tornis on kukk val­­vamas või rist või liiliaõieke and­mas meile märku, et me ei unustaks hinge eest hoolt kanda.

Jaanus Jalakas,

reisiseltsiline