Jõulud maakera kuklapoolel

Ligi kaheksa aastat Austraalias eesti kogudusi teeninud õpetaja Meelis Rosma tunnistab, et kui esimestel aastatel oli harjumatu suvekuumuses jõuluevangeeliumi kuulutada, siis nüüdseks on ta sellega juba harjunud.

«Ehkki Austraalias pühitsetakse jõulusid südasuvel ning nii mõnedki asjad on seetõttu otse risti vastupidi sellele, mis Eestis jõuluajaga seostub, on sealgi omad iga aasta korduvad märgid, mis viitavad pühade tulemisele,» rääkis Meelis Rosma Eesti Kiriku toimetuses, kui ta sel hilissügisel üle pikkade aastate taas kodumaad oli külastamas.
Kodumaale tuli ta koos perega, hiinlannast abikaasa Jie ja tütar Adelaga. Külastuse üheks eesmärgiks oli tuua väike, alla kahe aasta vanune tütar eesti keeleruumi, et keel, mida laps oma isaga räägib, paremini kinnistuks.
Suure looduseimetlejana nimetab ta asumaa pühadest ülevaadet tehes esimesena tähiseid looduses: «Sydneys puhkevad advendiaja alguseks aedades, parkides ja tänavate ääres massiliselt õitsele violetsed lembeliiliad (Agapanthus) – armastuse lilled (agape tähendab kreeka keeles armastust ja anthos lille), samuti õitseb läbi pühadeootuse perioodi ja kogu jõuluaja väikeste valgete õite ja silmapaistvate punaste õietuppedega puu, mida nimetatakse jõulupõõsaks (Christmas bush).»

Pühad tänavapildis
«Ehkki rahvusterohkes suurlinnas, nagu Sydney on, ei lähe jõulupühade sõnum elanikkonna usulise ja kultuurilise mitmekesisuse tõttu kõigile ühtviisi korda, on see ometi silmanähtavalt eriline aeg,» räägib Rosma, lisades, et kristlikud pühad on nähtavad ka tänavapildis.
Paljud pered kaunistavad oma majad väljast jõulutuledega, mis öösel rõõmsasti säravad. Tuppa tuuakse jõulupuu, mis ei ole aga kuusk, vaid noor mänd. Kesklinna tänavatel, haiglates ja mujal avalikus ruumis võib kohata gruppe, kes laulavad või mängivad jõululaule, lisaks toimub iga-aastane jõululaulude kontsert.
Pühadeaja kõige tähtsam päev on esimene jõulupüha, 25. detsember. Siis tullakse kokku ja lapsed saavad kingitusi (ilma salmita!). Väga populaarsed on jõulupeod rannas, kus grillitakse ja peetakse piknikku ning süüakse austraallaste armastatumat jõulutoitu – keedetud krevette. Soojakraadid võivad sealjuures tõusta 40ni Celsiuse järgi. «Ehkki enamasti tulevad sellised kuumad päevad ühekaupa ning tavaline soojus püsib 30 kraadi ringis,» selgitab Meelis.

Kui lund pole oodata
Aastaid tagasi Austraaliasse jõudes oli Meelis Rosmale raskemaks katsumuseks jõulude tähistamine palava päikese all. Pühadesõnum valgusest, mis on hakanud paistma keset pimedust, tundub palju kõnekam põhjamaa pimeda talve ajal, arvab Meelis.
Ta tunnistab, et just jõulude ajal tuli esimestel aastatel suur koduigatsus. «Muidugi ei tule ju ka Eestis igal aastal jõuluks lumi maha, aga on vähemalt lumeootus,» räägib Rosma.

Ikka verivorsti ja hapukapsaga
Aga kuidas rääkida Austraalias jõuluvalgusest ajal, mil päike on juba hommikul vara kõrgel taevas ning inimesed igatsevad pigemini varju ja jahedust? Ametialasest kimbatusest leidis Meelis väljapääsu võimaluses valmistuda teenistusteks öösel, mil on pime ja ka pisut jahedam.
Eestlastele on omane hoida kinni omast – oma maast, keelest, kirikust. Ka kommetest, millega jõule tähistatakse. Meelis Rosma räägib, et Austraalia eesti kogukonnas peetakse pühadeperioodil kõige tähtsamaks jõululaupäeva, mil käiakse jõulukirikus ja pärast peetakse jõulupidu.
Lauad on lookas rahvusköögi saadustest: süüakse verivorsti pohlamoosiga, keedukartuli ja hapukapsaga. Lauldakse eestikeelseid jõululaule ja kõigi laste rõõmuks on aukülaliseks eestikeelne jõuluvana, kellele lapsed kingituste lunastamiseks salmi loevad või laulu laulavad.
«Kõik need kodused kombed ja talvelaulud muudavad ebaoluliseks selle, et ei olegi pime ja lumine, nagu jõulud olema peaks ja olla võiks,» räägib Rosma, tunnistades, et hakkas pärast paariaastast kohanemist kogema kesk suvekuumust tõelist jõulumeelt ja jõulurõõmu.
«Sõnum Jumalast, kes sai inimlapseks, et inimene võiks saada Jumala lapseks, jõuab takistusteta kohale,» teatab Meelis, täpsustades, et see rõõmusõnum on suurem, sügavam ja kestvam kui mistahes klimaatilised, kultuurilised ja kombelised eripärad.
Liina Raudvassar