Jõulud kodus

Selleks oli vaja saun kütta soojaks – lepapuudega nagu alati. Lavale laotada pikad napud (sasimata rukkiõled) ja pääle katta linane pallai. Veel pidi olema kadakane lauakene, mõni pingikene, kaks pange lättevett, külm ja kuum, veetõstmise nõu, lapsepesemise anum. Sauna pikal istmel mõned palajad ja käterätid. Laual leivapäts, kadakapeaga väits, küünlajalg, küünlaid, kruus joogiveega. Kõik puuesemed kadakast, kõik riided ja rõivad valgest linasest, ka mähkmed. Nii kuidas keegi mõistis.

Jõululaupäeval enne keskpäeva köeti sauna (oma rahvas oli käinud saunas päev varem). Suitsetati maarohtudega. Tagurpidi välja tulles heideti põrandale kalmuseid (kuivi). Seda toimetas vanaperenaine laste ja lastelastega. Õhtupoole, kui majarahvas vahest läks kirikule, oli kõik valmis. Maarja ja Joosep võisid tulla. Kas last saama või möödaminnes teda pesema ja mähkima. Nad ise võtsid tule üles ja lahkudes kustutasid. Laste küsimusele, et kuidas nad igale poole jõuavad, vastati: «Küll Jummal jõud!»

Alles esimese püha õhtul tuldi vaatama, et kuidas oli olnud. Lumelt jälgi ei otsitud. Enesestmõistetavalt, Jummal. Kui keegi umbusklik hakkas targutama, öeldi lühidalt: «Vaata, et su saun maha ei põle.»

Ema oli toonud selle tava Tahevast, oma kodunt, Võrumaale Ligurisse. Ma tõin selle Raikkülla Masingute koju 1941. aastal. Lugu lõppes, kui tulid kolhoosid, saun natsiti, taat suri.

Ilmselt on olnud tegu leivude jõuludega, sest osa Taheva heinamaid oli Koiva lähedal.

Loo kirjutasin üles, andsin Paul Ariste kätte. Jäi ülikooli peahoones tulle. Vaata, et saun oleks jõuludeks korras ja et see maha ei põle. Sündmuse tõe põhja ma usun.

Evald Saag