Jõhvis mälestati märtervaimulikke

21. augustil 2022 oli Jõhvi Mihkli koguduses tavapärasest pidulikum pühapäev. Hommikusel jumalateenistusel osalesid koguduse liikmete kõrval ka mitmed kaugemalt kohale sõitnud külalised, kuna kella 12ks oli planeeritud kogudust teeninud märtervaimulike Carl Immanuel Hesse ja Jaak Variku mälestustahvlite pidulik taaspühitsemine.

Jõhvi koguduse pikaajaline õpetaja Peeter Kaldur algatas 1980. aastate lõpus, veel sügaval nõukogude ajal, kahe kogudust teeninud ning punavägede poolt mõrvatud vaimuliku, Carl Immanuel Hesse ja Jaak Variku mälestuse jäädvustamise. Nende meeste auks paigutati kiriku kooriruumi lõunaseina mälestustahvlid. Käesoleva sajandi algul leidis kooriruumis koha kirikule kingitud orel, mis kivitahvlid varjas, kuid mälestus neist ei kustunud. 2016. aastal paigutati kiriku peaukse kõrvale kahe vaimuliku mälestuspingid, mille pühitsemisel osalesid ka Jaak Variku järeltulijad ning tookord tuli jutuks ka mälestustahvlitele kirikuruumis uue koha leidmine.

Jaak Variku sünnist 140 

Muinsuskaitse all olevas pühakojas paigaldustööde tegemine nõuab põhjalikku eeltööd ja vajalike kooskõlastuste hankimist ning mõistagi ka tööks vajalike rahaliste vahendite olemasolu. Tänu koguduse liikmete ja Jaak Variku järeltulijate annetustele ning EELK Kirikufondi toetusele kogunes piisav summa, et Scandec Ehitus OÜ mälestustahvlite ümberpaigutustööd kvaliteetselt tehtud saaks.

Õp Peeter Kaldur pühitses mälestustahvlid uues asukohas kirikusaali lõunaseinas. Valitud päev oli tähendusrikas – 19. augustil möödus 140 aastat Jaak Variku sünnist. Õp Kaldur viitas pühitsuskõnes mälestustahvlitele valitud piiblisalmidele, mis kõlavad kui motod vaimulike elusaatusele ja pühendumisele.

Mälestustahvlite taaspühitsemisel osales ligi 30 Jaak Variku järeltulijat, kelle nimel kõneles Tiit Metusala, Jaak Variku praegu vanima lapselapse Kirsti Metusala abikaasa. Ta meenutas oma sõnavõtus lühidalt mõlema vaimuliku eluteed ning rõhutas nende vaimutugevust ja julgust, mis aitas neil oma usule ja veendumustele surmani ustavaks jääda.

Pastor Hesse jäi kindlaks surmani

Vabadussõja ajal bolševike poolt vangistatud Carl Immanuel Hesselt nõuti kõikide tema jutluste pettuseks tunnistamist. Vaatamata rängale piinamisele keeldus Hesse oma sõnadest lahti ütlemast ning maksis selle eest eluga, ta hukati 18. detsembril 1918. 

Kui Eesti teist korda punavägede kätte langes, alustasid okupandid karistusaktsioone ning nende vaenlaste nimekirjas oli ka koguduse õpetaja Jaak Varik. Ta aimas ohtu ja lahkus kodust, kuid kuna arreteerijad teda eest ei leidnud, viidi kaasa abikaasa ja noorim tütar. Tütar saadeti küll peagi isale sõna viima, et ta end üles annaks, siis lastavat abikaasa vabaks. Jaak Varik teadis, mis teda ootamas on, kuid julge mehe ja truu perekonnapeana läks ta miilitsasse, kus kohe kinni peeti. Imekombel pidasid võimumehed sõna ja vabastasid abikaasa, kuid õpetaja Varik lasti koos kahe teise kohaliku mehega 9. juulil maha. Oma viimase jutluse Jõhvi kirikus oli ta pidanud 6. juulil 1941.

Ma tean, mis mina usun …

Me ei suuda ette kujutada, mida need kaks vaimulikku oma viimastel tundidel mõelda võisid, võime vaid oletada ja uskuda, et Jaak Varik võis leida lohutust oma lemmikkoraali (KLPR 281) sõnadest:

„Ma tean, mis mina usun, 

mis kõikumata jääb, 

kus julgesti ma asun, 

kui maailm hukka läeb. 

Ma tean, kes appi tõttab, 

kui käes on surmaöö …“

Kahe õpetaja mälestus on hoitud

Carl Immanuel Hessel ja Jaak Varikul oli arvukalt järeltulijaid. Saksa päritolu Hesse perekond asus 1939. aastal Saksamaale, kuid tema vaimulikukutse omandanud poeg Herbert on külastanud oma sünnilinna ja isa teenida olnud kogudust. 

Jaak Varikul oli viis last, kellest poeg Jaanist sai vaimulik. Jaan Varik teenis aastakümneid Rakvere Kolmainu kogudust ja täitis ka Viru praosti ülesandeid. Tütar Gertrud abiellus tulevase EELK peapiiskopi Jaan Kiivit seenioriga ning temast sai peapiiskop Jaan Kiivit juuniori ema. Neljandas põlves jätkab vaimulikuna teenimist Gertrud ja Jaan Kiiviti tütretütar diakon Ann Tamme. Teoloogiat on õppinud veel vähemalt kaks Jaak Variku järeltulijat.

Jaak Varik oli oma töös kirikuõpetajana ning teisi olulisi ülesandeid täites väga pühendunud ja põhjalik. Kui 1935. aastal pühitseti praegugi kiriku juurde püstitatud Vabadussõja monument, märkis ta, et sammas olgu meile meeldetuletuseks, et alati peavad kõik omal kohal olema! Varik pidas küll silmas seda, et igaüks peaks oma tööd hästi tegema, kuid see lause on sümboolne ka käesoleval hetkel, sest mälestustahvlid on nüüd samuti oma kohale saanud.

Südamlikku taaspühitsemistalitust toetas kauni orelimuusikaga koguduse organist Svetlana Kekiševa. Koguduse sekretär-arhivaar Anneli Lein oli koostanud kirikusaali ülevaatliku väljapaneku mõlema märtervaimuliku elust. Vitriinides oli arvukalt fotosid ja isiklikke kirju, mida Variku suguvõsa liikmed huviga uurisid.

Piduliku sündmuse lõpuks kutsus koguduse õpetaja kõiki osalisi koguduse liikmete poolt pastoraati kaetud kohvilauda, kus veel mõtteid vahetasime.

Varikute suguvõsa liikmete nimel täname veel kord õpetaja Kaldurit ja Jõhvi kogudust, Anneli Leini ja kõiki toetajaid, et kahe tõelise jumalasulase mälestus on taas vääriliselt jäädvustatud. Õpetaja Kalduri pühitsuskõnet parafraseerides: jäägu nende meeste mälestus ning usaldusest kantud usk kestma veel mitte vaid aastakümneteks, vaid aastasadadeks, ja kui Issand tahab, aastatuhandeteks!

Ann Tamme,

diakon

CARL IMMANUEL PHILIPP HESSE

Sündis 13. septembril 1875 Sangastes vaimuliku pojana.

Õppis 1894–1900 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas.

Teenis 1904–1907 abiõpetajana Viljandis.

Teenis Jõhvi Mihkli koguduse õpetajana 1907–1918.

Vangistatud bolševike poolt 1918. aasta novembris, hukatud 18. detsembril 1918 Maidla mõisas. Maetud Jõhvi kalmistule.

Abikaasa ja neli last asusid 1939. aastal ümber Saksamaale.

JAAK VARIK                 

Sündis 19. augustil 1882 Tarvastus talupidaja perekonnas.

Immatrikuleeritud 1903. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilaseks, kuid katkestas ülikooliõpingud raske majandusliku olukorra tõttu.

Töötanud 1906–1914 kodukooliõpetajana ja usuõpetajana mitmes õppeasutuses.

Lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna 1915. aasta detsembris.

Ordineeritud 1916 abiõpetajaks.

Töötanud 1916–1922 usuõpetajana mitmes õppeasutuses.

Valitud 22. jaanuaril 1922 Jõhvi Mihkli koguduse õpetajaks.

Töötas alates 1922. aastast Jõhvi gümnaasiumi ladina keele, usu- ja psühholoogiaõpetajana.

Oli 1931–1934 konsistooriumi assessor ja Eesti Kiriku toimetaja.

Toimis Vabariigi Valitsuse ülesandel 14. septembrist 20. detsembrini 1939 E.E.L.K. hooldajana.

Valitud 1939 Narva-Alutaguse praostkonna praostiks.

Mõrvatud 9. juulil 1941 Toila jaama lähedal. Maetud Rakvere Linnakalmistule.