Johannes Esto Ühing – kindla väega organisatsioon

15 aastat tagasi aprilli alguses asutati Tartus organisatsioon, mis võttis endale eesmärgiks avaldada püsiväärtusi hindavaid ja hingetuge pakkuvaid raamatuid ning aidata inimestel eluga paremini toime tulla.

Praegu võib öelda, et ühing on püstitatud eesmärki järginud ja tegutseb vaikselt, aga järjekindlalt edasi. Ühingu liige, kirjastuse juht Urmas Tamm meenutab, et 1991. aastal hakkas katoliku kiriku juures loenguid pidama ja suvelaagreid korraldama jesuiit Christoph Wrembek, Hannoveris asuva Förderverein Johannes Esto Zentrum’i preester.
Kiriku juures aga oli tegev ühiste huvidega sõpruskond, kes tänu tekkinud sidemetele otsustas Tartus oma ühingu luua. Ühing on ilmalik, katoliikliku värvinguga, paljud selle liikmed tunnistavad kristlikku usku. Juba mainitud Saksa keskuse abiga muretseti ühte Annelinna majja kolm korterit büroo ja trükimasina jaoks, humanitaarabi jagamiseks ning laoks. 2004. aastast on Johannes Esto Ühing töötanud oma majas Kassitoome nõlval.

Emade ja laste heaks
Ühingu loomise ajal erinesid ühiskonna vajadused praegustest, oluline oli riide- ja toiduabi. Eestisse saabus ühingu kaudu üle 30 autotäie humanitaarabi: riideid, toitu, lasteasju.
Tähtsaks ettevõtmiseks kujunes koostöös Ühendusega Abi supiköögi projekt. Üksteist aastat keedeti Karlova linnaosas igal tööpäeval viiskümmend liitrit suppi, mida kolmel päeval viidi vanuritele koju ja kahel päeval jagati jaotuskohtades. Teenust pakuti nii kaua, kuni linn transpordikulude näol ettevõtmist toetas.
Sotsiaaltööd korraldab Johannes Esto Ühingu juhatuse liige Meeli Lokk, kes just aastapäeva eel sõitis Saksamaale Düsseldorfi tutvustama ühele naisorganisatsioonile ühingu tegevust, mis viimase viie aasta jooksul on võtnud uue arengusuuna: hoolitsuse abi vajavate emade ja laste eest. Ühing on selleks avanud väikese varjupaiga, pakkudes ülalpidamist kuni neljale ühe või mitme lapsega emale, kuniks nende probleemidele lahendus leitakse.
Praegu varjupaigas ajutise kodu leidnud 19aastane Marianne koos üheksakuuse Rasmusega on ühingu hoole all olnud umbes kaks kuud ja on osutatud abi eest väga tänulik. Peatselt läheb ta tagasi koju. Siin saab noor ema õpetust, kuidas lapse eest hoolitseda, süüa teha, raha säästa, kodumasinaid kasutada, ametiasutustega suhelda, teda toetatakse humanitaarabiga, et igapäevaeluga parem oleks toime tulla. Enamasti on abivajajad alles elu alustavad noored.
Antav abi ei ole aga ainult materiaalne – oluline on ema või alles last ootavat naist hingeliselt toetada. Koostööd tehakse naistenõuandlaga, naistekliiniku juristiga, lastekaitsespetsialistide ja sotsiaaltöötajatega. Ema soovi korral ollakse tugiisikuks sünnitamisel ja jäädakse peret moraalselt toetama ka pikemaks ajaks.
Varjupaik töötab koostöös sotsiaalosakonna ja linnavalitsusega, kes aitab tasuda varjupaigas viibimise kulusid.

Liivimaalt Jeesuse jälgedele
Juba paar kuud pärast ühingu asutamist ilmus kirjastusel esimene raamat, see oli Antonio Possevino «Kiri Mantova hertsoginnale», mille 1585. aastal läkitas jesuiit Possevino Tartust lahkudes Austria ertshertsoginnale Eleonorale. See on väike raamatuke, aga algus oli tehtud.
Kirjastustööd alustades oli eesmärk suur – anda välja Gerhard Krolli «Jeesuse jälgedel». Tollal puudus igasugune kirjastamiskogemus ja siis selgus, et unistuste raamatule ei ole toimetajat. Probleeme tekitas ka tehniline pool. Kulus umbes kaheksa aastat nii-öelda õpiaega, kuni mahukas teos lõpuks 2002. aastal poelettidele jõudis.
Urmas Tamm kinnitab, et ühingu kirjastustöö on seotud sotsiaalse poolega: ilmuvad raamatud pakuvad eluabi ja aitavad maailma mõista, seega on kasulikud paljudele.
8. aprillil tähistas Johannes Esto Ühing oma aastapäeva tänujumalateenistusega, kus viibis ka isa Christoph Wrembek Hannoverist. Ühingule soovivad kestmist paljud inimesed, kes aja jooksul sealt abi on saanud, aga ka sõbrad ning toetajad lähemalt ja kaugemalt.

Rita Puidet