Jeesuse järel käies tuleb oma tahe maha salata

Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. (Mt 16:24–27)

Tänapäeva inimesel peab olema hea olla – kõik tema soovid peavad saama täidetud ja vajadused rahuldatud, siis on inimene ise ja ühiskond muutunud paremaks ja õnnelikumaks. Siis pole Jumalat enam tarvis. Jeesuse õpetus tänases evangeeliumitekstis on hoopis vastupidine. Jeesus ütleb: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! (Mt 16:24). 

See tähendab, et hoopis minu mina ja minu heaolu ei ole tarvis – see tuleb kõrvale heita ja ära salata. Jeesuse järel käimise juurde kuulubki oma tahte mahasalgamine, kiusatuste võitmine, raskuste ja kannatuste talumine. Seda kõike nimetab Jeesus risti kandmiseks. Kristuse enda missioon teostus läbi valu, kannatuste ja surma. Ilma selleta poleks olnud lunastust ning meil puuduks lootus igavesele elule. Nõnda võib tõdeda, et läbi ajaloo kristlasi ja kirikut tabanud vaenamised on tõestuseks ja kinnituseks Jumala järel käimisest ning õigel teel püsimisest. Sellest annavad tunnistust ka tänapäeval tagakiusatud kristlased mitmel pool maailmas või ka kristlaste usu marginaliseerimine ennast demokraatlikeks pidavates riikides.

Tuleb olla ettevaatlik – kui elu muutub liiga heaks ja lihtsaks ning elujärg üha paremaks ja paremaks, on see kindel märk, et kaugenetakse Jumalast ja tema tahtest ning esiplaanile on tõusmas inimese tahe. Jeesus küsib selle kohta: Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? (Mt 16:26) 

Viimastel nädalatel ühiskonnas toimuvate protsessidega kursis olevad inimesed on võinud olla tunnistajaks sellest, kuidas näilise võidu nimel võidakse teha kahju hingele. Kaitseväe juhataja on väljendanud mõtet, et lahingus ei ole orkestrit vaja ja kaitseväe kaplanaatki on ebaefektiivne. Seepärast on puhtalt ratsionaalsetele kalkulatsioonidele, analüütilistele mõõdikutele ja statistilistele arvudele põhinevalt otsustatud koondada kaitseväe kaplanid. Väljendades soovi olla paremini kaitstud vaenlase vastu ja teda võita, loovutatakse väärtuspõhisusest ehk müüakse oma hing. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? (Mt 16:26)

Kuidas teha aga armee kõrgemale juhatajale, kes ise end paganaks tituleerib, selgeks, et kaplan ei ole sotsiaaltöötaja ega psühholoog, kelle peamine ülesanne on tegeleda inimesega, kellel on tekkinud probleemid? Usk ei ole probleem, millega kaplan peab tegelema. Kindlasti mõjutab kõigi relvakandjate kaitsetahet ja võitlusvaimu täis kõht, soe rõivas ja tõhus peavari, aitab ka endale antud aja mõtestamine ja motiveeriv teadmine, et võideldakse iseenda, oma lähedaste ning oma maa ja rahva vabaduse ja väärikuse eest. 

Kuid kuidas jääb igavikuliste küsimustega ja usuliste vajaduste eest hoolitsemisega? Usulised vajadused ei teki probleemidena, mida peab lahendama – usk on inimese elu. Ja just selle eluga tegelebki kaplan kaitseväes, haige- ja vangimajas, politseis, koolis, vanadekodus ja igal pool mujal, kus inimesed vähemal või rohkemal määral peavad elama piiratud või kinnise režiimi tingimustes. 

Kui usuelu hakatakse korraldama „teenust pakkudes“, siis tehakse usust erivajadus või puue, mille kandjat püütakse konkreetse vajaduse rahuldamisel justkui aidata. Usk ei ole erivajadus. Usuvabaduse tagamine ei ole erivajaduse eest hoolitsemine, luues vastavad teenuseid.

Moodsas sõjas tagalas arvutiekraani taga istudes ja droonirünnakut korraldades on samal viisil nagu lahinguväljal kaevikuski roomates küsimuse all kellegi elu ja surm – inimese ajalik elu ja igavik. Sõduri jaoks, kes selles võitluses kohtub surmaga ja mõistab, et see hetk võib olla tema endagi jaoks viimane, ei mängi tol hetkel mingit rolli täis kõht või hästi planeeritud rahuaegne tulevik koos kodu, pere ja karjääriga. Sellistel hetkedel, kui oled surmasuus, kui kaaslased sinu kõrval on juba langenud, või oled hoopis arvutihiirega mõne drooni abil võtnud vaenlastelt elu ja osutunud (olgem ausad) tapjaks, sel hetkel mõtled iseenda ja kellegi teise igavikule. 

Kelle juurde läheb karmi lahingu ja eksistentsiaalselt raputava kogemuse üle elanud sõdur oma mõtete ja tunnetega? Kas sotsiaaltöötaja või psühholoog oskab vastata küsimusele, kas pean kunagi igavikus kandma vastutust iseenese või minu poolt likvideeritud vaenlaste ja nende pereliikmete hingede pärast? Kes hoiab meie rahu ja iseseisvuse eest võitlejate hinge ja hingerahu? Mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? küsib Jeesus (Mt 16:26). 

See, et maailma vaim tegutseb Püha Vaimu ignoreerivalt, ei ole meile uudis, sest Jeesus ütles seda juba oma jüngritele: Tõe Vaimu, [keda] maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära (Jh 14:17).

Kui kaplani efektiivsust sotsiaaltöötaja ja psühholoogi kõrval peab tõestama statistika, jääb alati hõredaks kaplani täidetud Exceli tabel. Sest milline kiriku- ja usukaugest kodust ja sama ilmalikustunud koolist, kus juba töötavad psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid, kuid puuduvad kaplanid, pärit noor ajateenija oskabki üldse kaitseväe teenistusse asudes oma eksistentsiaalsetes otsingutes vaimuliku poole pöörduda? Kust üks noor gümnaasiumi lõpetanud inimene üldse teab, kes on kaplan või kes on Jumal, kui tal puudub meie puuduliku õppekava tõttu igasugune kokkupuude religioonialaste teadmiste või kogemustega eksistentsiaalsetest küsimustest? Elu ei ole neid küsimusi noore inimese teele veel saatnud. Elu ja surma küsimused seisavad alles ees. Kindlasti kohtub noor inimene elu ja surma küsimustega kaitseväes olles. 

Kui seesama noor sõdur peabki ühel hetkel vajutama käsu peale arvutiklahvile, et kaugjuhitavalt droonilt lastud raketiga hävitada üks vaenlane või terrorist, kas siis võiks tekkida nupule vajutajal mõni küsimus elu hinnast? Veelgi kohutavamana võib mõjuda teadmine, et äkki on ühel hetkel keegi teine kusagil mujal arvuti ekraani taga ootamas sarnast käsku oma ülemalt, et klahvile vajutades saata teele rakett või suunata mõni võimsamgi relv meie suunas, et hävitada meid, meie peresid, meie maad ja rahvast kui vaenlast maa pealt. 

Kindlasti aitab hea psühholoog sellistegi mõtetega toime tulla. Samas psühholoog, kes asub sellises olukorras tegelema inimese igaviku ja surmajärgse elu mõtestamisega, astub üle piiri, kuhu ta oma pädevust arvesse võttes astuda ei tohi. Selle piiri taga olevate küsimustega tegelevad kaplanid.

Maailma vaim tegeleb maiste, ajalike ja asjalike asjadega ning ühe riigi valitsuse ülesanne ongi selle kõigega tegeleda. Kuid demokraatlikus riigis, kus austatakse ja järgitakse inimõigusi ja ka usuvabaduse printsiipi, peab ka usklikele inimestele olema loodud tingimused ning füüsiline ja vaimne ruum selleks, et järgida ja tunnistada üksi või ka koos teistega oma usku olukorras, kus muidu elatakse ja tegutsetakse kellegi käsu all. Isegi ilmalik demokraatlik valitsus peab jätma ruumi Pühale Vaimule, keda ta ise ei tunne ega näe. Usk kui universaalne inimõigus tuleb tagada kõigile. Ja siin ei ole vahet, kas neid, kes seda vajavad, on ajateenijate seas üks, sada või tuhat.

Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle, ütleb Jeesus (Mt 16:25). Me ei ole hetkel olukorras, kus naaberriigi väed koonduksid idapiiri taha selleks, et sisse marssida. Kuid mitte keegi ei anna lõplikku garantiid, et seda ühel hetkel uuesti ei juhtu. Kuidas käitume sellises olukorras ise? 

Ilmselt ei ole keegi minu põlvkonnast ja noorematest pidanud oma usku tunnistama surmaähvardusel ega ole meilt nõutud ka oma rahvuse või isamaa salgamist. Jumala õnnistus on saanud meile osaks ilma kannatusteta. Tänu taevale! Kuid kas meie sõdurite kaitsetahe on nii suur, et oleme valmis teatud väärtuste eest surema? Sellise kaitseväe mehed ja naised, kelle hingede eest enam keegi hoolt ei kanna, muudetakse lihtsalt kahurilihaks. 

Jeesus aga julgustab meid, et kui ka peaks saabuma need ajad, mil talume taas kannatusi, kohtame vägivalda ja tagakiusu või isegi okupatsiooni või sõda, ei kao Issanda õnnistus kuhugi. Usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse annab kõigile neile, kes usuvad, julgust jääda kindlaks oma aadetele, oma isamaale ja oma rahvale. Neid kinnitavad Jeesuse sõnad: Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda (Mt 16:27).

Aamen.

—————-

Jutlus on peetud 10. juunil Ilumäe kirikus Viru praostkonna sinodipäeva avamissal. 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop