Jeesus Petlemmast – salajane Messias

Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest                 (Mi 5:1). 

„Oh Petlemm, väike linnake, sa magad vaikset und!“ See jõululaul meenus mulle sageli, kui jalutasin araablaste saginat täis tänavail Petlemmas. XIX sajandil, mil ameeriklased Lewis Henry Redner ja Phillips Brooks selle laulu lõid, magas Petlemm kristliku oaasina tõesti vaikset und keset laia islamiusulist ümbrust. 

Alati on Petlemm olnud väike linn. Seda Jeruusalemmast u 10 km lõunas paiknevat asundust mainitakse juba Egiptuse ürikuis (u 1360 eKr). Bet Lehem tähendab leiva maja ehk viljarikast asundust – Efrata aga on Petlemma varasem nimi (1Ms 35:16). Selles linnas sündis kuningas Taavet (1Sm 17:12), mistõttu jõuluevangeeliumis nimetatakse seda Taaveti linnaks (Lk 2:11). Pärast Miika ettekuulutust u 700 eKr ei mainita Petlemma enam kuni Jeesuseni, kelle sünnipaigana sai linnake aga maailmakuulsaks. 

Miika polnud ainus Iisraeli prohvet, kes kuulutas ette Messia tulekut, kuid tema nimetas täpset sünnipaika. Petlemm Efrata on küll väike Juuda tuhandete asulate hulgas, kuid temast tuleb „see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest“. Kuulutatud kuningas ei ole tavaline, vaid pärineb igavikust – just sellisena kirjeldasid jüngrid Jeesust kui Jumala „ainusündinud Poega“ (Jh 1:14 jj). 

Jeesuse sünnipaika Petlemmas mäletasid kohalikud algusest peale. Kui ristiusk sai riigiusuks, laskis keiser Constantinus rajada sinna basiilika (IV sajandil), mida keiser Justinianuse käsul uuendati (VI sajandil) ja mis on säilinud tänapäevani. Jeesuse sünnikoopa kohal asuvat pühakoda peetakse vanimaks tegutsevaks kirikuks maailmas. 

Miks pidi Jeesus sündima väikeses Petlemmas, vaikses ja märkamatus paigas, mitte naabruses asuvas pealinnas Jeruusalemmas? Selles on nähtud jumalikku ettehoolet. Mis juhtus, kui ta viimaks pealinnas „suurele lavale“ astus? Ta vahistati ja löödi risti! Inimesed ei suuda taibata, kuidas Jumal tegutseb, ning võivad hoopis vaenulikuks muutuda. Seetõttu peabki Jumala Poeg sündima inkognito, elama tundmatult ja varjatult. Me ei salli, kui keegi on meist üle – olgu parem, püham, targem või kõrgem. Pilaatuse kohta öeldakse: „Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse tõttu tema kätte andnud“ (Mt 27:18). 

Instinktiivne vaen jumaliku vastu jälitas Jeesust alates hommikumaa tähetarkade külaskäigust. Meenutagem Petlemma poisslaste saatust, kes Heroodese käsul hukati, ja küsigem: mis oleks juhtunud, kui väikest Jeesust oleks otsekohe avalikult demonstreeritud? Kas meenub, kuidas tema vanemad Maarja ja Joosep ehmatasid, kui avastasid, et 12aastane Jeesus, kelle kohta Jumal oli andnud suuri tõotusi, oli templist tulles kuhugi kadunud? Hiljemgi ei reklaaminud Jeesus oma imetegusid ja varjus jälitajate eest, kui tema ülesastumisaeg pühas linnas ei olnud veel käes. Ehkki otsustavad sündmused pidid viimaks toimuma avalikult Jeruusalemmas, avas Jumal taevavärava vaikselt Petlemmas. 

Jeesuse sünni täielik saladus: „Saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud neitsi Maarjast“, jäi aga täiesti tundmatuks, sest neitsistsündi ei usutud ka tollal – kahtlustati pigem, et tema emal oli salasuhe. Alles siis, kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud, sai see usutavalt teemaks tulla, mille koos tema sünni üksikasjadega edastab evangelist Luukas. 

Tuntud inglise piibliseletaja David Pawson peab sellega seoses oluliseks, et Luukas oli arst (Kl 4:14). „On Jumala huumorimeel, et just arst räägib neitsist sündimisest. Arstid kahtlevad imeparanemiste ja füüsiliste imede suhtes. Jumal läks ja valis arsti meile sellest kõigest rääkima. Luukas kaevas Maarjalt kõik üksikasjad välja. Maarja nendest ei rääkinud. Ta peitis need asjad oma südamesse. Oli vaja head perearsti, kes pani Maarja rääkima, kuidas Jeesus alguse sai ja sündis.“ Kui Maarja ka varem võis midagi rääkida, siis teda ei usutud. 

Pawson toonitab veelkord: „Olen kindel, et nii oleme saanud detailid Maarja kohta. See naine oli väga diskreetne. Hoidis kõik eneses. Perearstiga rääkides valas ta selle kõik välja.“ Luukas sai teada terve hulga üksikasju: kuidas Jeesust mähiti, ümber lõigati, kuidas ema kõike meeles pidas, mõtiskledes oma südames. „Kas ei ole põnev, kui arstil lastakse seda kõike teha. Paljud arstid, isegi kristlikud, on tervendusimede suhtes skeptilised. Jumal valis nende kõikide asjade salvestamiseks arsti.“ Ilmselt mitte ilmaasjata: „Arstid on väga osavad inimeste küsitlemisel ning olude väljaselgitamisel.“¹

Kas võime Luukast usaldada? Igatahes on tema evangeelium koostatud dokumente uurides ja tunnistajaid küsitledes antiiksete ajaloolaste kombel (Lk 1:1–4). Seepärast tuleb tema teavitusse suhtuda tõsiselt. 

Vahemärkusena olgu seoses arst Luukaga meenutatud, et ka praegusel pandeemiaperioodil hoolitsevad meie eest tänuväärselt arstid. Arstid on intelligentsed inimesed, kes võivad nagu me kõik vahel ka eksida, kuid neid tasub võtta tõsiselt. 

Aegamisi said jõulud avalikuks kogu oma kõrguses, avaruses ja sügavuses. Jõulupüha muutus üheks tähtsamaks kristlikuks pühaks. Milleks oli jõule vaja? Selleks, et uuendada inimkonda, pidi Jumal alustama mingist ruumipunktist, ajahetkest ja kellestki isikust. Sild ühendab kahte poolt ühes kohas, kuid sellest piisab, et ühendus oleks loodud. See sild peab kanduma usu läbi Jumalasse ja armastuses Jeesuse vastu meie südamesse, luues nõnda Pühas Vaimus ühenduse Vaimuga, kes hõljus juba loomisel vete kohal (1Ms 1:1jj). 

Kuid Jumal peab ka praegu algama salajas, sest muidu inimesed ei laseks tal midagi teha. Nii nagu Jeesuse sündimine Petlemmas, ei saa ka usu sündimine meie südames alata otsekohe avalikult: me hülgaksime selle usu – totrana või mistahes muul põhjusel – juba eos. 

Ka meie sisimas tegutseb Jumal esmalt varjatult, inkognito, et alles siis, kui aeg täis saab ning paik on leitud, esitada küsimus: kas tahad mind vastu võtta? Kui tõrjume teda, jääme Jumalast ilma. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks“ (Jh 1:12). Nii lõpeb jõuluevangeelium tõelise rõõmusõnumina, et taevariigi uks ja Jumala ligiolek on avatud kõigile, kes selle tänumeeles vastu võtavad. 

Arne Hiob

¹Pawson, Avades Uut Testamenti (käsikirjas), lk 21, 43, 39.