Jeesus – meie aitaja

Inimesele on loomuomane see, et hätta sattudes mõtleb ta Jumalale. Sageli on inimese esimene palve palutud kitsikustundes, siis, kui keegi lähedane on haige või kui tuntakse omaenda piire, suutmatust, haigust. Nendes olukordades mõistame, et mitte meie pole maailma valitsejad, vaid see on keegi teine. Jumala palumine paneb paika vahekorrad ja näitab, et tegelikkuses sõltume Jumalast.
Jumal kuuleb inimese palveid ja aitab. Vahel mõtlen, miks ta seda küll teeb. Jumal aitab, sest ta on looja. Kunstnik armastab oma maale, helilooja oma teoseid, kirjanik raamatuid. Igale loojale on lähedased tema loodud teosed ja asjad. Nii armastab Jumal inimest kui loodut. Ta teeb seda hoolimata inimese puudustest ja nõrkustest.
Jumala armastus inimese kui loodu vastu oli nii suur, et ta saatis oma Poja siia maailma selleks, et inimest aidata. Ja Jeesus aitas: tervendas haigeid, äratas surnuid, andis hingerahu neile, kel see puudus. Kristuse kaudu saame andeks patud, sest ta suri meie eest, lunastades meid. Ta suri, kuid tõusis surnuist üles, avades nii meilegi tee igavesse ellu.
Meile on Jumalalt antud kõik, mida vajame. Iga paluja saab Jumalalt abi ja vastuse. Jumala abi on mõeldud kõigile inimestele, kes tunnetavad oma piire. Kas oleme valmis teisigi abivajajaid juhtima Jeesuse kui tõelise abiallika juurde?
Kaido Soom