Jeesus – kiusatuste võitja

Läänelikus kultuuriruumis on viimastel aastatel kerkinud aeg-ajalt esile nn tühistamiskultuuri (cancel culture) ilminguid. Lühidalt öeldes on tegemist liikumisega, mis püüab ühiskonnast isoleerida või kõrvaldada seisukohti või tegusid, mida peetakse kaasaja ühiskonnas äärmiselt ebasobivaiks. 

Need seisukohad või teod võivad olla aastakümneid vanad, teinekord isegi aastasadade tagused. Tühistamiskultuur püüab omal kombel puhastada ühiskonda ning avalikku ruumi. Samas jäävad tühistada püütud sündmused alles – inimene mäletab neid ikkagi. 

Paastuaja 1. pühapäeva Vana Testamendi lugemises (1Ms 3:1–7(8–19)) meenutame ühte kuradi tegu – inimkonna esivanemate kiusatust ja pattulangemist. See oli hetk, mis määratleb inimolemust tänini. Kas püüaks ka selle hetke tühistada? Unustaks selle piinliku momendi ja läheks edasi nii, nagu midagi poleks juhtunud?

Pattulangemise võib ju mälust kustutada (ja vägagi paljud seda teevad), kuid tagajärg jääb. Unustus ei suuda ravida seda, mis on tunginud inimesest sügavuti läbi. Tühistamiskultuurgi on selle ilming – soov mõelda ennast jumalaks, kes otsustab mineviku ja tuleviku üle.

Et see hetk jäljetult tühistada, vajame Jeesuse abi. Selleks on ta tulnud: saanud lihaks, kannatanud, surnud, tõusnud surnuist. Ta puhastab iga igatseja tema minevikust ning kingib talle enneolematu tuleviku. Psalmides, Jesajal ja Ilmutusraamatus kasutatakse asjade asjalikus maailmas võimatut võrdpilti: Jeesuse veri puhastab rõivad säravvalgeks (Ps 51:9, Js 1:18, Ilm 7:14). Jeesuse veri suudab kustutada iga patu niimoodi, et sellest ei jää jälgegi. Ei mälus, ei elus, ei igavikus peetavas eluraamatus. Sa oled puhas leht.

Joel Siim