Jeesus ilmutab oma jumalikku väge

Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma.  Jh 2:2

Iga päev ei ole pulma, pühasid ega pidustusi. Teame seda hästi. Alles see oli, kui pidasime Kristuse sündimise püha, kuid siis saabub taas hall argipäev oma töödega. Töö ei ole ju midagi, mida saab pühaks pidada. See on nagu töö ikka – mõnikord raske, mõnikord tüütu, aga teha seda tuleb nii või teisiti. Kui kogu sära on kustunud ja kõik on läinud halliks, valgeks, igapäevaseks, siis kust saada jõudu pühadeta eluga edasi minna?

Jeesuslapse sõim oli korraks – tegelikult üheks õhtuks – meie silme ees. Maailm ei teadnud veel temast midagi. Hommikumaa targad tulid ja läksid jälle. Heroodes tegi, mis ta tegi, kuid kus on kõige selle juures jumalik vägi? Kus on see vägi meiegi elus, mis laseb meil usalduses oma elu elada, toogu see elu siis endaga kaasa mida iganes ta toob? Küsimus on õieti selles, mida teha siis, kui me sugugi ei koge Jumala ligiolu oma elus nii õnnistusrikkalt. Jeesuse ligiolu andis – peaaegu märkamatult – ühele pulmapeole õige sisu. Jeesuse ligiolu võib ka meie igapäevaelu vee muuta igapäevase õnnistuse veiniks. Kui me vaid kutsume ta mitte ainult meie pühadesse, vaid ka meie argipäevadesse.

Meelis-Lauri Erikson