Jeesus annab elu

Sügis on omamoodi suremise aeg. Näeme, kuidas lehed kolletavad ning ilmad muutuvad päevast päeva jahedamaks. Ees ootab talv, mil kogu loodus on paksu lumekorra all. Ka inimene peab oma elus tajuma piire: keegi meist pole igavene ning kõigel on oma piirid. Ainus kindel asi siin maailmas on see, et kunagi lõpeb ka meie tee.
Kuigi see on nii loomulik, et inimene peab kord surema, kardame seda teemat ometi. Nii on sõnale surm mõeldud välja palju sünonüüme, mis kõlavad leebemalt, näiteks lahkumine, uinumine, meie seast ära minemine. Ning kui keegi vanem ja haige inimene ütleb, et ta ilmselt sureb pea, siis on loomuomane sellele vastu vaielda ja öelda, et seda ei juhtu mingil juhul.
Ometi ei jõua eitamisega kaugele. Sellest pole kasu. Pigem peaks inimene mõtlema sellele, mis on surma järel. Ja sellele küsimusele on vastus ainult usul. «Jeesus annab elu» – nii kõlab pühapäeva teema. Usk näeb surma taga elu. Surma järel ees ootav igavene elu on parem kui see maailm, sest seal pole haigusi, tülisid, vaeva. Seal on kõik uus. Nii kuulub uskliku inimese ellu lootus paremale ja küsimus, mida teha selleks, et pääseda surma järel ellu. Pühakiri ütleb: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.» Seega on vaja nii vähest, et võita inimese suurim hirm ja probleem ning leida tee igavesse ellu.
Kaido Soom