Jeesus annab elu 

Jumala rahvas on kangekaelne olnud aegade algusest peale. Juba pattulangemise loos püüab Aadam oma patu naise kaudu Looja kaela ajada: „Naine, kelle sina mulle kaasaks andsid …“ (1Ms 3:12). Ju sealt taoline vastalisus pärinebki. Ka suurte jumalameeste lugudest leiame küllaga näiteid heitlemisest Jumala tahtmise vastu. Neil tuli läbida usuküpsuse katse, sest südamest, kus pole kahtlust olnud, pole mõtet usku otsidagi.
Pühapäeva evangeelium Jh 5:19–21 on tegelikult sellele lõigule eelneva loo jätk. Sama peatüki alguses kirjeldab Johannes, kuidas Jee­sus tervendas hingamispäeval halvatu ja sellest puhkes tõsine õpetuslik pahameel. Miks tervenenu rikub käsku hingamispäeval kanderaami kandes?! Kuidas hingamispäeval üldse tohtis tervendada?! Neile tõsiusklikele, kes käsuõpetust võtsid sõna-sõnalt ja selle täitmist nõudsid täht-tähelt, kelle hinges polnud usku varjutava kahtluse varjugi, Jeesus ütles: „Nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab“ (Jh 5:21).
Suures eksituses oleme tegelikult just siis, kui arvame end sõna-sõnalt teadvat, kuidas Jumala riigis asjad peavad olema. Ja häda meile, kui seeläbi seame kellegi olukorda, kus ta Jumalale justkui kõlbab, aga ennast tõsiselt usklikeks pidavatele inimestele üldsegi mitte. Jah! Vahel on õndsam kahelda, et Jumal pääseks meid kõnetama, et jumalik ime puudutaks meidki.
Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse (2Tm 1:10).
Mart Salumäe