Jätku leivale – jätku tarvis!

Pühapäeval peeti vabaõhumuuseumis traditsioonilist leivapäeva, mille üheks osaks on ka leiva õnnistamise palvus Sutlepa kabelis. Teenis õpetaja Toomas Paul, laulis rahvusraamatukogu naiskoor.

Leib on olnud osa meie kultuurist ja identiteedist ning igiammustest aegadest ka eestlase põhitoidus. Ometi on sõna leib ise laensõna, pärinedes 4. sajandist gooti keelest. Eesti keel on üks vähestest, kus on leiva ja saia kohta erinevad sõnad: leib on juuretisega rukkileib, sai aga pärmiga nisujahuküpsetis.
Õp Paul kõneles ka kirjandusteadlase Udo Uibo uurimusest, mille järgi on meilgi inglise keelest tuntud sõnad lord ja leedi seotud leivaga. Nimelt olid vanainglise keeles lord ja leedi liitsõnad ning tähendasid leivavardjat e valvurit ja leivategijat. Eesti keeleski on tuntud sõnad leivaisa ja leivavanemad.
Toomas Paul pani kõigile südamele mitte ära unustada ütlust «jätku leiba – jätku tarvis». Õpetajal oli endal kurb kogemus sellest, et inimesed ütluse tähendust ei tea ega oska ka vastata. Leivale jätku soovimine on pärit ajast, mil leib oli eestlase põhitoidus. «Ehkki leib tuleb lauale inimkäte kaudu, peab selle eest ikka Jumalat tänama, sest kõik loodu tuleb tema käest. Leib on Jumala and,» ütles õpetaja.
Leiba on tuntud väga kaua. Muistsete egiptlaste ja foiniiklaste leivateokunsti võtsid üle heebrealased, siis kreeklased ja ligikaudu 170 aastat enne Kristust roomlased ning sealt levis see mujale Euroopasse.
Vabaõhumuuseumi leivapäevale oli ilus päikeseline pühapäev toonud palju rahvast ja kauplejaidki jätkus. Jääb üle vaid imestada, kui palju häid leivaküpsetajaid meil on. Mis siis muud, kui jätku leivale!
Tiiu Pikkur