Jaanipäev viib kalmuaeda kalleid esivanemaid mälestama

Komme minna aasta pikimal päeval surnuaeda esivanemate hauakääbastele, et mälestada meie eel käinuid, kuulata enda hingekosutuseks jumalasõna ja pidada lahkunutele mälestuspalvust, on Eestis kaugeleulatuv traditsioon, mis elujõuline EELK kogudustes tänapäevani. Sellest, et vanal Võrumaal on see üks olulisemaid pühasid, andis tunnistust ka tänavune jaaniaeg.

Võidupüha ennelõunal ei olnud Vastseliina kalmistu värava ees, millel julgustav kiri «Tulge tagasi, inimese lapsed» ja surnuaiapoolsel siseküljel tekst «Minu Isamajas on palju eluasemeid», just kerge autole parkimiskohta leida. Avaras kalmuaias liikusid inimesed, silma järgi ehk tuhatkond, küll salguti, küll üksikult omaste ja tuttavate haudade vahel.
Veel ruttamisi sätiti küll juba eelnevalt korrastatud haudu, paigutati vaasi lilli, süüdati küünlaid, tõmmati kalmuliiva sümmeetrilisi triipe. Kääbaste vahel liikudes loeti hauakividelt tuttavaid nimesid, meenutati neid, keda enam elavate kirjas pole, ent kelle mälestus endiselt kallis. Otsekui külalistena kooljate linnas, kuhu kord kõigi meie teed suubuvad.

Jumal, Sul ligemal …
Oli aga hulgaliselt neidki, kes vaimuliku kutsel keskplatsile paigutatud kantsli esisele kogunesid surnuaiapüha jumalateenistusest osa saama. Vastseliina Katariina koguduse õpetaja Toivo Hollo nimetas jutluses, et surnuaiapüha on selle kandi inimestele kallis tava, mida peetakse südames ka kodukandist kaugel olles. See ühendab põlvkondi ja silub erimeelsused, sest Jumala palge ees oleme kõik võrdsed.
Vähemalt kord aastas katsutakse jõuda kodukalmistule esivanemaid mälestama. «Nii on meie kandis kombeks,» kordas õpetaja ühtepuhku, andes mõista, et see, mida ühiselt toimetatakse, on nõnda selles kodumaa nurgas sajandeid püsinud. Küll parematel, küll pahematel aegadel.
Õpetaja sõnad jõudsid tänu võimendusseadmetele üle surnuaia, muutes kabeliaeda jõudnud ühtseks koguduseks. Nii oli näha, kuidas mitmed inimesed oma hauaplatsile istuma jäädes talitusest osa said.
Vana komme on seegi, et omaste palvel mälestab õpetaja nimeliselt kihelkonna kadunukesi, kusjuures nii 70 kui seitsme aasta eest lahkunuid, küll Vastseliina kalmuaeda sängitatuid, aga ka võõramaa mulda saanuid. Mõtlik meeleolu valitses koguduse keskel, kellest lõviosa vanema põlve inimesed, need, kelle mõtted noortest sagedamini igavikuteedel. Kui mälestuslaul lauldud, kutsus õpetaja kõiki soovijaid armulauale, mida sealsamas lageda taeva alla sätitud altariruumis jagas.

Päev varem    
Nii nagu Vastseliina koguduses, toimub ka naaberkoguduses Pindis suvine surnuaiapüha 24. juuni asemel päev varem, 23. juunil. Pindi koguduse õpetaja Argo Oleski sõnul tõi väikese nihke traditsiooni elu ise: pärast jaaniõhtut oli inimestel raske uut päeva varahommikul alustada. «Vanemad inimesed kurtsid, et noored on veel jaaniõhtust väsinud ning ei saa küüti pakkuda,» selgitab ka õp Hollo, kommenteerides, miks on otsustatud surnuaiapüha jaanipäevalt võidupühale üle tuua.
Mõlemas koguduses on tavaks tähistada kalmistupüha koguni kaks korda suve jooksul. Need, kel jaaniajal pole võimalik tulla, saavad seda teha teisel pool suviharja augustis. Mõlema pastori kinnitusel on tegemist kogukonda ühendava ettevõtmisega, mis toob kirikuaeda ka kirikukaugeid inimesi. «Sealpoolsuse asjades» on Jumalata raske, näikse inimesed nõustuvat, kui ka mitte oma sõnades, siis vähemalt meeltes.
Õp Olesk meenutab oma lapsepõlvest, kuidas vanaema käekõrval Vastseliina kalmistu surnuaiapühal käis, kus olnud meeletu rahvahulk koos. Kuidas kõik inimesed seadsid ühtäkki sammud kalmistule, see jättis väikesele poisile võimsa mulje ja elukestva mälestuse, kinnitab Võrumaa päritolu vaimulik aastatetaguseid emotsioone vahendades.

Kalmud Uhtjärve veerel
Kuidas ajalugu võib korduda, sellest sain osa jaanipäeval Urvastesse jõudes, kus vana traditsiooni kohaselt surnuaiapüha ikka 24. juunil peetakse. Jah, lasipuude külge seotud hobuste asemel olid ümber Urvaste Urbanuse kiriku ning selle lähistel Uhtjärve veerele rajatud surnuaia esisele küll autod pargitud, ent mõte, mis rahva pühade ajal kodust kabeliaeda tõi, oli ometi sama.
Seda kirjeldab väga ilusti Urvaste kihelkonnast pärit kirjamees Peeter Lindsaar (1906–1990) oma paguluses avaldatud raamatus «Koduküla»: «Jaaniöine ülemeelik rõõm vahetub pisut nukra ja harda meeleoluga. Jaanipäeval tõtatakse elavate külast kooljate külla – minnakse kooljate linna külastama. Varakult korrastavad lähemad omaksed nende kalmud, sest halb on, kui kadunuile külla tulijad leiavad kalmu ehtimata.»
Lindsaare kirjeldust praegusega kõrvutades on paralleelid ilmsed. Kuidagi ei tahtnud nõustuda juhuslikult pealtkuuldud kahekõnega, kus üks vana mees teisele koduses võru murdes kurtis: «Olõi´ aja inämp endise, taa asi kaos kah aigapite, küll sa viil näet.» Ehk meenutas ta oma nooreea aegu, mil kalmuaeda enam rahvast kogunes, või oli tegemist lihtsalt eluõhtule jõudnule omasega, millest ka Lindsaar kirjutab:
«Tähtsam on teadmine, et pääle kalmu külastamist sääl istutakse hardal mõtisklushetkel koos lahkunutega ühises osasaamises. Seda muidugi eriti need, kes ise maisel elurännakul kalmistule juba päris lähedale jõudnud. Noortel on veel aega sellele mõelda.»
Lindsaare meeldetuletust, et «kõik on kooljad», toonitas surnuaiateenistusel ka Urvaste õpetaja Üllar Salumets, kes oma jutluses käsitles allegoorilist keelt kasutades Jumala juurde jõudmist, kus pikal rännakul määrdunud kuuele antakse asenduseks puhtad valged rõivad. Õpetaja kõneles usust ja selle mõiste mitmetähenduslikkusest, peatus lootust andval usaldusel Jumala vastu, troostis leinajaid ning mälestas omaste palvel kadunukesi.
Koguduselaulu toetas Antsla puhkpilliorkester. Ja just nagu sajandi eest, mil Peeter Lindsaar siin oma tähelepanekuid tegi, oli ka nüüd surnuaia peateel liikumine katkematu. Siis, kui elavad surnutele külla tulid.
Liina Raudvassar

Surnuaiapühi EELKs
30. juunil Iisaku, Kadrina, Vigala koguduses
7. juulil Illuka, Ilumäe, Jõelähtme, Järva-Peetri, Kunda, Käsmu, Valga, Mõisaküla koguduses
14. juulil Jõhvi, Ridala, Reigi, Rõngu, Narva koguduses
4. augustil Ambla, Avinurme, Kambja, Keila, Lüganuse koguduses