Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Jaan Lattikul on tuba Viljandi Pauluse kirikus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Ajalooliste mööbliesemetega sisustatud õpetaja ametiruumis hakkab silma pikk puupink, millel Jaan Lattik armastas omal ajal pikutada, ja selle kohal kolme vaimuliku portreed.
Liina Raudvassar

1910–1939 Viljandi Pauluse koguduse hingekarjasena kohalike tunnustuse pälvinud Jaan Lattiku pärand on hoitud. Lisaks mälestustahvlile kirikusaali seinal on tema auks avatud hoone idaosa teisel korrusel tubamuuseum.

Ei ole päris tavapärane, et kogudus oma armastatud hingekarjase auks memoriaaltoa sisustab. Aga just sel viisil on õp Jaan Lattiku (1878–1967) mälestus Viljandis põlistatud. Tema mälestuseks on kiriku idaosa teisel korrusel avatud tubamuuseum, kuhu huvilistest kirikulised teretulnud (võti kantseleist) on. Et lasta ennast talutada aega ammusesse, kus Viljandi maakoguduse kolmandaks õpetajaks valitud Jaan Lattik veel Pauluse kogudust perioodil 1910–1939 teenis.
Legend juba oma eluajal, iseloomustas Lattik ennast ise hoopis tagasihoidlikumalt: «Ise olen ma see, kes ma olen elupäevad olnud – sageli nagu koduta rändaja, kes teistele koduteed näitab ja neid koju juhatab. Olen leppinud vähesega, kui oli vaja seista tuleliinil võitlemas oma tõekspidamiste eest. Ei ole kunagi sidemeid läbi lõiganud oma isakodu ja oma elutöö kohaga Viljandis. [—] Mu vanembite kodu on mind kujundanud, mu tööpõld – mind karastanud.» («Minu album»)

Toa sisustamise lugu
Muuseumituba vaimulikule, kooli-, riigi- ja kirikumehele Jaan Lattikule avati 15 aastat tagasi, 21. oktoobril 2001, mil Viljandi Pauluse kogudus tähistas oma pühakoja 135. aastapäeva. Toa avamise ning sisustamisega tegev konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts meenutab, et jumalateenistusel jutlustas õp Jaak Salumäe, kes oli kogudust teeninud aastatel 1978–1990.
Pärast teenistust keeranud Jaan Lattiku tütrepoeg Matti Päts mälestustoa ukse lukust lahti ning, võtnud istet vanaisa töölaua taga, lõi seal kõikidele soovijatele jumalateenistuse laululehele ajaloolise koguduse pitsati jäljendi. Hiljem teelauas kõneles kirjamees Lattikust Hando Runnel.
Ikkagi, kust ja kuidas selline mõte? Tobreluts jutustab, et ideest teostuseni jõuti, kui koguduse toonase õpetaja Mart Salumäe eestvõttel asuti korrastama kiriku kõrvalruume käärkambrist arhiivhoidlani. Kõikidele vastremonditud, varem nn käsikambritena kasutatud ruumidele oli tema sõnul tarvis leida funktsioon.
Kui ilmnes, et kunagisest õpetaja ametiruumist on alal mitmed mööbliesemed – 1866 Viljandi tislermeister Hellsingi valmistatud stiilne kasepuust kirjutuslaud koos selle juurde kuulunud tooliga ning pikk seljatoega puupink – ja mitu toona seinal olnud fotot, siis tekkinudki plaan anda sellele väheldasele toale uus hingamine Lattiku mälestuse alalhoidjana.
«Ka olid säilinud kolme õpetaja raamitud portreepildid, mille kunagised asukohad olid remondieelselt tolmustelt seintelt selgesti loetavad,» meenutab Tobreluts. Nõnda saadi teada ja kirikueestseisja Theodor von Helmerseni raamitud fotoportree varasem asukoht ning seegi riputati endisele kohale tagasi.
Lisaks paigutati veel toa seinale mõned Lattiku-aegsed leeripildid ning grupipildid Kutsari kooli 75. aastapäeval ja 1914. aastal Viljandis toimunud usuõpetuse kursusel osalenutest. Samuti on igale seinale seatud tekstikatke Lattiku mälestusteraamatust.

Talupoja poeg puhkab
Nostalgiliselt nagisev, järsk ja väänduv puutrepp viib teisele korrusele. Ka ukse võti on ajast, mil pastor Lattik siin ise sisse-välja käis. See oli tema töötuba, millest ta oma mälestusteraamatus «Viljandi kirikumõis kõneleb» ka kirjutab. Kirjutab, kuidas siis, kui väsimus peale tuli, ta siinsamas puupingile selili viskas, võttes peaaluseks paksu kirikuraamatu. Lattik kirjutab, et maakoguduse õpetaja ametiruumis rippusid seinal kolme õpetaja pildid: Valentin von Holstist, Ferdinand Hörschelmannist ja August Jakob Westrén-Dollist.
«Mina vahel lamasin pikal seljatoega puupingil, kirikuraamatu panin pea alla, siis vaatasid nood kolm minu poole tõsiste pilkudega, et mis mood see on, et sa sedaviisi pikutad, koguduse hingeraamatud pea all. Meie sedaviisi kunagi ei teinud. Meil nihukesi kombeid ei olnud,» saame mälestusteraamatust lugeda ja nautida rahva keskel kuldsuuks ristitud Lattiku jutustamisstiili.
Lattiku stiil on rahvapärane, hästi kujundlik ning lugejat haarav. Lattik jätkab keskustelu oma eelkäijatega: «Su vanemad ei ole sind hästi kasvatanud. Ma siis kõnetasin oma eelkäijaid, võtsin sõna ja ütlesin: Nad püüdsid mind küll kasvatada, olid kehvad vaesed Võrumaa inimesed. Seletasid ja õpetasid, et poeg, ole sa ikka viisakas ja korralik.
Ega’s nemad ei käskinud mind sedaviisi teha. Näeksid nad, kuidas ma siin olen ja laman, koguduse liikmete nimed pea all, küll tõstaksid kisa. «Kolm õpetajat vaatavad ja sina, sina … Mis teed sina?» – «Emakene, isa, kallis, olin tööst veidi väsinud. Ja mul on nii hea siin olla … Las nad vahivad ja vaatavad, kuidas talupoja poeg veidi puhkab kõva puupingi peal. Ja ega see raamatust padigi pehme ole. Kaela kisub kõveraks.»
Liina Raudvassar