Jaan Kaplinski viimane kiri

Jaani eelviimane kirjake on aastakümnetetagusel postkaardil ja pärit mu Viivi Luige ja Jaani filmi toimetaja Aare Tiisvälja lesestunud abikaasa kolimise kultuurikihist laual. „Kulla Aare, selge mis selge. Minust 1990 filmitegijat ei saa. Pole midagi parata. Soovin Sulle ja Su perele head uut aastat! Jaan (Kaplinski).“ Loen kirja Hellele ette. „Selge, see on ju ka sulle, võta kaasa!“ 

Film „Aken aja liikumisse. Viivi Luik“ saab katuse alla aastal 1991. Ja kohe on kamaluga mälupilte kohvik Pegasuse klaasakende ees dialoogidest, kus Viivi räägib muu hulgas lapsepõlvetõotusest oma koerale raamat kirjutada. Harju-Madise kiriku eeskojas, kus ka altari juurest paistab meri kätte ja tornis majakas Pakri lahe tarvis. Tollal olid sümbolid esmatähtsad! 

Jaan Kaplinski stsenaariumi järgi ta kahekõne Viivi Luigega on filmimise hetkel juba valmis. Federico Fellinit jäljendades võisin öelda: film on valmis, jääb vaid üles võtta! Ainult väike järjestamine montaažis. Nüüd selgub, kui hämmastavalt palju ikkagi õnnestus Viivil ja Jaanil tabada olulist tollastes heitlikes toorevõitu aegades. Mõndagi selles filmis räägitust on jõudnud Viivi ja Jaani esseistikasse.

Aga enne rändame vabanevas Eestis ringi ja filmime üles kolmteist paikkondlikku hällilaulu. Filmiloo „Eesti hällilaulud“ (1989) sauna episoodi võtame üles Kaplinskite suvekodus Mutikal. Filmi kunstnik Malle Antson tuli selle ideega välja. Pererahvas väljamaal ja hiirtel vaba voli. Müstiliselt lõhnav pööningukamber jääb mitmeks ööks minu eluasemeks. Titeootel ema teekond elumajast mäest alla tiigiäärsesse sauna lapse järele on mõjuv siiamaani. Lisaks Mõniste talurahvamuuseumi südantsoojendavad maastikud. Tundub, et filmi käsikirja autor Ülo Tedre võib Tallinnas rahul olla.

Kakskümmend viis aastat hiljem teen katset kutsuda Viivi uuesti „Pegasusse“. Aeg on teine – ei õnnestu enam. Viivi ja Jaani eraldav vahemaa ei mahu enam ühte kaadrisse! Ka Uku Masingu filmi produtsent Mati Sepping püüab mind lohutades viidata huvitava materjali vähesele apetiitsusele rahakraanide juures valves olevate inimeste eitavas suhtumises. Nüüd on idee teha Viivist filmijärg ajatolmu alla mattunud. 

Viimati avastasin Tiia Toometi ja Jaan Kaplinski hiiglaslikus klaasruumis, kui olin ehmatanuna pääsenud poole tosina aparaatidega kontrolli käest, kes valgustasid läbi filmikaamera statiivi jalad, et leida torudest narkootikume ja pidid pettuma Praha lennuväljal. 

Muidugi äratab kahtlust operaator, kes reisib ilma kaamerata palja statiiviga Ameerikamaale Visnapuud üles võtma! Tiia ja Jaani leebe rahulikkus maandas tollal mu pinged. Kahekesi moodustasid nad väikese koduse saarekese rahvamasside sihitus sibamises. Küllakutse Mutikale jäigi õhku.

Kõige meeldejäävam Jaan Kaplinski filmimine leiab aset ta kodus Nisu tänavas Tartus 22.11.2001 ja teemaks Uku Masing. Sealt on filmi tipptekste. Mu selja taga istuvad filmi helirežissöör Enn Säde ja konsultant Külliki Kuusk, põlvedel paber küsimustereaga, valmis ära märkima ammendatud teemad. 

Jaan tuli millegi esitluselt Toomel ja jõudis mainida ka veinilaua haruldast mitmekesisust. Jaan Kaplinski räägib mõne küsimuse toel vastuolulisest, kuid äärmiselt kütkestavast Uku Masingu isiksusest. Lausa maalib silme ette oma kujunemisaastate iidoli ja hilisemad üleskerkinud ebakõlad. Kusagil korteris käiakse, mõni elamise heli pääseb esile, kuid ei sega pingsat teksti. Ütleksin, üle aegade teksti, mis litereerituna mahub 18 leheküljele. 

Enne kui Masingu film lõplikult DVD-del valmis saab, ilmub Jaanil romaan „Seesama jõgi“ (2007). Kümmekond aastat hiljem leian peegeldusi Thomas Salumetsa monograafias „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“ (2016). Filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ saab esimeseks filmiks, mille täistekst on avaldatud ka raamatus („Inimesepoeg valgel laeval : Uku Masing 100“, 2010, lk 440–512).

Hõikan enda sisse – kas kajab vastu – aastaid ei ole kajanud – kõik oli ja on vaikne ja nähtamatu! Siis äkki kiri Jaanilt: „Tere! Mul on küsimus, millele ei oska ise vastata ja ei osanud ka targemad pääd. Nimelt hakkasid enne uinumist pääs korduma sellised riimis read: Öötuul käib üle armsast muinasmaast; sa kerkid keerises kui kerge laast. Ei ole kindlasti mu oma värsid. Aga kelle? Võibolla olen nad alateadlikult kombineerinud, aga millest siis. Kaldun uskuma, et on kellegi pagulasluuletaja värsid. Oleksin väga tänulik, kui aitaksid mul leida nende ridade autori. Tervitustega Tartu leitsakust. Jaan Kaplinski (6.07.2021).“ 

Kaks päeva teen oletuste kontrollkaevamisi koduses luuleriiulis – tulemusteta. Kuid on olemas luuleteadlasi, kõiki ei ole veel projektipõhised tööd luulest eemale kiskunud! Kiri teele: „Hää Õnne, Jaan Kaplinskil mure, ega Sina oska vastata? Vallo“.

11. juulil 2021 on mul põhjust kokkuvõtet teha: „Hää isand Jaan Kaplinski, aega pisut võttis, aga asja sai! Nagu sellistel äraarvamise puhkudel tavaks, saatsin kirjakese edasi mu kunagisele kaasale Õnnele. Pisut sai neid luuleridu temaga ka telefonis arutatud ja pean tunnistama, et seekord läks minu mõttekäik metsa või untsu! Õnne kirjutab: „No nii, mu vaist ei petnud. On vist saanud luulet lugeda üksjagu. Võid Jaan Kaplinskile raporteerida, et need kaks rida on Bernard Kangro kogust „Suvihari“ (1955), tsüklist „Kas mäletad“ (6). Kogumikus „Minu nägu“ on need read leheküljel 387. Kangrol on metafoor „öötuul“ kolmes luuletuses. Võib olla rohkem, aga ma ei otsi. Õnne, küll Sa oled tark ja hea!“ 

Mis mul öelda enda suutmatuse õigustuseks? Üsna hiljuti koostasid Õnne ja Maarja Hollo Kangro avaldamata luuletustest raamatu „Põues on palanguid, põskedel õhtuse paitus“ (Võru Instituut, 2020), nii et temal on Bernard Kangro luule värskelt meeles! Leitsak on meil kõigil üks – selles mõttes justkui oleks midagi luulelist! Jääb vaid Muumitrollist pärit Väikese My järele korrata: „Vastik, vastik …“ Meelekergust ning meelepärast soovides, Vallo.“

Samal päeval (11.07.2021) said luuleread endale autori: „Tere! Suur tänu! Mul oli õige aimdus, et tegu on Kangroga. Ja tänu muidugi ka Õnnele! Ise olin ju Võrus, kus ilmselt temagi oli kohal, kui mulle Kangro auhind anti. Vaatan Kangro suure valimiku üle, see vist tütre juures. Millal seda luuletust viimati lugesin, ei tea. Kindlasti koolipõlves lugesin, kui olin tõsises Kangro-vaimustuses. Aga vanaspõlves vist ongi nii, et varased asjad tulevad ootamatult meelde. Värsket tuult ja natuke jahedust! Peame vastu! Jaan.“

Kas Jaani kätte jõudis Bernard Kangro „Minu nägu“ (1970), ei tea ütelda. See on väga käesõbralik köide. Ka taskusõbralik. Lundis filmides tuli mitmeid kordi sukelduda õlani käega Kangro mantli taskusügavikku, et lülitada sisse või välja kassettmakk mikrofoniga mantli revääril, et hoida kokku valuuta eest ostetud linti. Sinna taskusse oleks mahtunud õite mitu seda raamatut!

Jaan Kaplinski eluring sulgus 8. augustil 2021. Nüüd peame luuleraamatute ja artiklite, esseede ja mälestustega läbi ajama ja hakkama saama. Võimalusi meelepärast valida on: E-kataloog ESTER annab leitud nimetusi Jaan Kaplinskile 577. Lisaks TV- ja raadiosaated ja muidugi filmid. Vahel rändan Jaani raamatuga „Teispool sinist taevast“ (2009), tagakaanel uhke pilt Jaanist teleskoobiga. Üks okas jääbki hinge: ei armasta rootslased oma Nobeli kirjandusauhinnaga meid, ei armasta!

Vallo Kepp

Pildigalerii: