Jääb kauemaks meelde

Vanasti oli lugu pigem nii, et suvel tehti tööd ja talvel puhati. Jaanuar on eriti ideaalne kuu puhkamiseks, kas pole? Nii ongi selle kirjutise sisuks koguni suvine tööga seotud elamus.

Juba päris kaua igal suvel korraldab Tallinna ülikool Eestit tutvustava suveülikooli estofiilsetele üliõpilastele, aga ka neile, kel muidu selle maa, rahva ja keelega mingi seos, mis sügavamalt huvi tundma paneb.
Sel aastal oli ühes klassis koos tosin seesugust isikut. Tuli välja, et väga paljudes Euroopa ülikoolides on juba kohal tõesti tugevad eesti keele õppejõud ja mingil huvitaval põhjusel eri maade noored eesti keelt ka õpivad. Nad tulevad suveülikooli, keerulise grammatika alused ilusti selged, ja tahavad nüüd, et oleks praktikabaas, kus end täiendada ja harjutada.
Veel paar aastat tagasi läks klassis vaja vaid eesti keelt, aga nüüd on vaja palju ja mitmekülgset poliitkorrektsust. Eesti keelt räägib voolavalt ja naeratades nagu noor jumal tõmmu noormees Prantsusmaalt, kes istub ühes pingis neiuga Ungarist. Neiu nagu võiroos, poiss ei lahku ta kõrvalt sekundikski, ütleb talle tunnis ette ja kui sellest aega üle jääb, jõuab isegi Tšehhi tüdrukul harjutusi teha aidata. Kuidas küll tõmmudele meestele haaremid sobivad!
Brno lähedalt pärit neiu räägib juba soravalt soome keelt, asi tal siis eesti keelt juurde õppida! Nende ees istuvad noormees Poolast ja teine Saksamaalt. Poola noormees on õrn, peen, tunneb hästi kirjandust, arendab pigemini prantsuskeelset kui eestikeelset vestlust, aga tuleb ka eesti keeles hästi toime.
Tema sensitiivsust isegi ei riiva ülitugevasti kokutav sakslane, kes ilmselgelt on küll euroheade defektoloogide käte alt tulnud, kuid kõnetundides paneb siiski klassi kannatuse väga proovile. Noormehe eriala on ajalugu ja erihuvi vabadussõja ajalugu.
Tema taga istub hallis ülikonnas noormees Venemaalt, kes oskab saksa ja inglise keelt ning õpib Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis. Eesti keelt on talle seni õpetanud hea õpetaja, filoloog, on kohe tunda. Noored küsivad üsna palju ka Eesti kohta, neid huvitab perekonnanimede saamise lugu võrdselt laulva revolutsiooniga. Laulavad rõõmsalt «Kauges külas, vanaema juures …».
Klassis on üks tubli mees Seattle’ist, kes suveülikoolis juhatab eesti koorilaulu laulvat töötuba. Tema lemmik­laul on «Ta lendab mesipuu poole». Teine Ameerikast Indianast pärit noormees tahab saada lingvistikaõppejõuks ja et sealses ülikoolis on samuti tugev eesti keele õppejõud, on ta aastaga saanud kõnelemise täiesti kätte.
Klassis on ka Lvivist tulnud neiu, kes tahab saada tõlkijaks ja kelle kirjalikud tekstid on tema suulistest etteastetest, mida häirib ärevus, palju kordi tugevamad, näitavad head sõnavara tundmist. Tema tahab eesti keeles rääkida Jumalast, palvelaagrist, kirikust. Üheski õpikus ent pole selliseid «oskussõnu».
Veel on nimetamata Eesti juurtega rootslanna ja innukas jaapanlanna Kyōtost, kes soovib kirglikult alustada sel sügisel Eesti ülikoolis õpinguid erialal eesti keel teise keelena.
Ma ei unusta kindlasti talve jooksul minu ülimalt pühendunud õppureid. Arvan, et just niisuguste inimeste kaudu saab Eesti maailmas tuntuks. Minu ainus mure on, et meil ei ole neile pakkuda kohast praktikabaasi ega õppevahendeid. Meie õpikud on ikka üsna juhuslikud. See on nii mitmetasandiline tegevus, mida siin vallas tegema peaks! Kõigepealt vist mõtlema, millist kuvandit milliste vahenditega oma kodumaast me pidevalt loome. Meie, eestlased, Eesti inimesed.
Juune Holvandus