Ja siin sina oled – Ülestõusmiselaps!

Selgust on vaja. Rahu on tarvis. Ühe hetke, kolme päeva jooksul muutub kõik. Kõik läheb selgeks, läheb puhtaks, asjade piirjooned joonistuvad teravalt välja. Ja rusutuse valukänkar rinnus viskub lahti; on see ju liiga kaua olnud kinni pigistatud, kokku keeratud. Kes suudaks seda kaua taluda? Nüüd on sellel lõpp. Maa sirutab ennast. Kevadtaevas avardub ja libiseb lähemale. Ülestõusmiselaps, siruta ennastki! Sa seisad Jumala pinnal, mis elujõudu pilgeni täis. Vaata ringi: varjud on taandunud, ähmane ja hägune saab selgeks, teravaks, ja sa näed! Kõik paistab kui peopesal. Hinga! Hinga vabalt ja sügavalt, see on Jumala õhk, mis toob tervist ja elu. See on hea, see õhk, Isa and! See on maitsev ja kallis, mis sind ümbritseb igast kandist. Lase seda sõrmede vahelt läbi voolata kui liiva, tõmba seda enesesse, veel ja veel!

Põlvitades rohule sa puudutad puud. Ristipuu ei ole enam koorem, ei ole kuri, see on hea. Tunned puu soojust, selle tugevust ja kindlust? Rist on hea, see kaitseb, varjab. Kuidas küll see puu, mullast ja põrmust kasvav, ulatub taevasteni! Nüüd on selgus. Sa elad. Sa ei ole üksi. Näe, sind ümbritsevad lugematud hulgad. Nende silmad on sinul, Ülestõusmiselaps!

Meelis-Lauri Erikson