Iubilate Deo – Hõisake Jumalale

Iubilate Deo, omnis terra, alleluia: psalmum dicite nomini eius, alleluia: date gloriam laudi eius, alleluia, alleluia, alleluia. Ps. Dicite Deo, quam terribilia sunt opera tua, Domine! in multitudine virtutis tuae mentientur tibi inimici tui.
Hõisake Jumalale, kogu maa, halleluuja: laulge kiitust tema nimele, halleluuja: andke au tema kiitusele, halleluuja, halleluuja, halleluuja. Ps. Ütelge Jumalale: kui kardetavad on sinu teod, Issand. Sinu väe rohkuse pärast valetavad sinu vaenlased sulle. Ps 66[65]:1–2 ja 3
Traditsiooniliselt kannab neljas ülestõusmisaja pühapäev nime avalaulu järgi: Iubilate – Hõisake.
Jeesuse Kristuse ülestõusmine on kogu maailma jaoks põhjus hõisata. Kui vaid mõelda Jumala imelistele tegudele loomises (kevad!) ja lunastusele Kristuses (ülestõusmisaeg!), siis üksnes sellest mõttest piisaks, et kogu maailm heidaks Jumala palge ette silmili maha. Kord saab see ka tõeks – kui viimsel kohtupäeval kummardab kogu maailm oma Kuninga ette.
Iubilate-pühapäev, kogu ülestõusmisaeg on üks suur rõõm, kuid selles pühapäevas on tuntav eriline kontrast, mille loob vanakiriklik evangeelium (Jh 16:16–22). Evangeelium räägib Jeesuse lahkumisest ning jüngrite kurbusest. Jüngrid on kurvad, kuid maailm on rõõmus.
Ent Jeesuse lahkumine on vajalik – see loob eeldused ühe uudse rõõmu tundmiseks. Jüngrid peavad läbi elama lahkumise, et rõõm tuleks nende juurde. See ei ole maailmast pärit rõõm, ka mitte taaskohtumise rõõm (evangeelium on lõik Jeesuse lahkumiskõnedest enne ristisurma), vaid päris nende oma rõõm. See saab nii suurel määral nende omaks, et mitte keegi, ka maailm mitte, ei suuda seda neilt röövida.
Selle mitte kunagi pettumust valmistava rõõmu omandamine (õigupoolest omamine) on iga uskliku südame tõeline ülestõusmisaja lugu.
Evangeelium annab pühapäevale olulise ajaloolise mõõtme. Jeesuse taaskohtumine jüngritega on üksnes ajutine, «veel pisut aega» (Jh 16:16). Ees seisab taevaminemispüha – järjekordne lahkumine.
Vanakiriklik epistel (1Pt 2:11–20) meenutab veel kord ristimist ülestõusmisööl. Epistel on juhis igapäevaelu jaoks. Usklik elab maailmas, kuid ta ei ole maailmast. Ta on teadlik sellest, et «pisut aega» käib ta oma eluteed, ta on «majaline ja võõras» (1Pt 2:11), rändamas kodumaa poole. See on tõelise rõõmu põhjus – olla kord kodus.

Joel Siim