Issand on lähedal

Apostel Paulus kirjutas Filippi kogudusele: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal!“ (Fl 4:4–5).
Rõõmul on enamasti mingi põhjus. Pauluse väline olukord oli tol ajal üsna rõõmutu. Ta viibis oma misjonitöö tõttu vanglas ja arvestas isegi märtrisurmaga. Apostel kinnitas kaasusklikele: „Teile ei ole ju kingitud ainult armu uskuda Kristusesse, vaid ka kannatada tema pärast ning võidelda sedasama võitlust, mida te minust olete näinud ja nüüd minust kuulete“ (Fl 1:29–30).
Kuid just sellise välise surve all innustab Paulus kristlasi rõõmule. Eks inimene võib rõõmu tunda paljustki, mõnikord üsna vähesest. Ent Pauluse rõõmu põhjus on Issanda ligidus. Tema ligidus, kes „häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel“ (Hb 12:2).
Apostel nagu tuletaks kogudusele meelde: olge ikka rõõmsad! Seda poleks vaja, kui rõõm Issandas täidaks meid loomulikuna igal hetkel. Paraku kipub ka Jumala lapse ellu pugema masenduse ja meeleheite päevi. Seepärast on kristliku rõõmu aluseks mitte maine õnn või optimism, vaid Kristuse tõotus: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20).
Seisame teelahkmel: kas valida Jeesuse ligiolu uskudes rõõm või pidada keerulisi, rõõmutuid olukordi Jumalast suuremaks. Paulus julgustab: vali rõõm Issandas!
Marek Roots