Islami mitu palet

Läänemaailmas mõeldakse sageli, et islam on ühtne tervik. Islami sees on väga palju voolusid ja mitmed neist sallivad teisi halvasti. Näiteks Soomes on olnud probleeme sellega, et eri voolude muslimeid on suunatud samadesse vastuvõtukeskustesse. Pagulaste laine on toonud Soome sunniite, šiiite ja ismailiite.

Sunniidid
Maailma 1,3 miljardist islami­usulisest on umbes 80–90% sunniidid, kes peavad oluliseks sunnat ehk prohvet Muhamedi (u 570–632) elu ja eeskuju pakkuvat teost. Sunna baseerub hadiitidel ehk traditsioonis säilinud jutustustel sellest, mida Muhamed mingis olukorras tegi või ütles.
Sunniitide kalifaat hävis siis, kui mongolid vallutasid Bagdadi aastal 1258. Kaliifi ametit peeti kunstlikult alles esmalt Egiptuses ja seejärel Türgis, mis lõpetas selle 1924. aastal. Seejärel pole sunniitidel olnud ühtset juhti, juhtimishierarhiat ega organisatsiooni. Iga imaam või muu usuõppinud juht tuletab ise õige õpetuse koraanist, sunnast ja 8. sajandi usuõpetlaste üksmeelsetest seisukohtadest. Tähtsateks põhimõteteks on konsensus, osaduskonna ühtsuse säilitamine ja uuenduste vältimine.

Šiiidid
Pärast prohvet Muhamedi surma algas sisesõda ja võimuvõitlus, mille võitsid kaliifide pooldajad. Ali šiia ehk partei meelest oleks pidanud võim kuuluma imaamidele, mitte kaliifidele ning võim oleks pidanud olema peresiseselt päritav. Partei meelest oli Muhamedi nõbul ja väimehel Alī ibn Abī Ţālibil (u 600–661) prohvet Muhamedi kõrval eriline vaimulik roll.
Šiiitide ehk täpsemalt väljendudes kaheteistšiiitide hinnangul on imaame olnud vaid 12, kellest suurem osa on tapetud ja kõige viimane nendest on inimkonna eest varjatud alates aastast 941 selleks, et naasta lõpuajal mahdina ehk messiana. Kuni selle ajani tegutsevad imaamide asemikena usuõpetlased, kellest kõige kõrgemad on ajatollad.
Iga ajatolla poolt antud juhised on aga siduvad vaid tema järgijatele. Šiiitlus on olnud Iraani riigiusund alates aastast 1501. Šiiite on palju ka Iraagis (umbes 60% elanikkonnast), Liibanonis (30%) ja Aserbaidžaanis (70%). Neid on ka Bahreinis, Kataris, Liibüas, Pakistanis ja Indias.

Ismailiidid
Ismailiitide ehk seitsešiiitide meelest ei ole viimane ja kord messiana naasev imaam mitte kaheteistkümnes, vaid hoopis seitsmes. Seitsešiiite elab Süürias, Jeemenis, Hiinas, Tadžikistanis, Afganistanis ja Ida-Aafrikas. Ismailiidid on jagunenud ajaloos mitmeteks erinevateks vooludeks, millel on olnud üksteisest erinevaid seisukohti nii imaamide hulga kui ka nende isikute suhtes.

Druusid
Ismailiitidest on välja kasvanud druusid. Seda võib pidada nii iseseisvaks usundiks kui ka islami suunaks. Islami viie samba asemel on neil seitse käsku. Druuside hinnangul kaliif al_Hakim bi-Amr Allah (985–1021) on inimeseks saanud Jumal.
Druuside usulised juhid on targad, kes toetuvad muude eest salajas olevale usulisele teabele. Mehed ja naised on druuside seas võrdsed, aga on näiteks töökohas eri ruumides. Druuse on usuliste vähemuste seas Süürias, Liibanonis, Jordaanias ja Iisraelis. Kokku on druuse umbes miljon.

Sufism
Nii sunniitide kui šiiitide seas on mõju avaldavad isiklikule jumalakogemusele ja müstikale keskenduvad sufid. Sufismis võib olla erinevaid askeetlikke, müstilisi, filosoofilisi ja sotsiaalseid suundi. Sufism on saanud mõjutusi muu hulgas kreeka uusplatonismist.
Iraanis on sufism praktiliselt üksnes filosoofia, aga Senegalis on sufide vennaskonnad teatud mõttes ühiskonna turvavõrgustikuks. Kaukasuses sõdivad sufistlikud vennaskonnad relvastatult Venemaa võimu vastu.

Vahhabism
Sufismi peaaegu täielikuks vastandiks on radikaalne ja fundamentalistlik vahhabism. Selle asutaja Muhammad ibn Abd al-Wahhab (1703–1792) soovis uuendada islamit ja ühiskonda, muutes need prohvet Muhamedi ajale vastavaks. Ta teatas, et muud islami suunad on ebausud ja seetõttu tuleb nendegi vastu pidada püha sõda.
Vahhabism on Saudi-Araabia riigiusund. Äärmusliku organisatsiooni ISIS liikmete seas on palju vahhabiste. Salafistid ei erine peaaegu milleski vahhabistidest ja neid ei saa eristada.
Matti Pirhonen
«Kuusi islamin suuntaa», Kotimaa 14.01.2016
Soome keelest tõlkinud
Kaido Soom

Eesti Kirik tänab dr Elo Sülda terminoloogilise konsultatsiooni eest.