Integratsiooniharjutused

«Üks Euroopa puha,» mõtleme ikka nüüdsel ajal, kui lennukitega siia-sinna reisime või hoopis elukohta vahetame.
Bürokraatlikus mõttes on selles muidugi iva sees, inimestega suheldes ja rahvuslikel tasanditel aga mitte alati.
Üks hästi suur vahe Eesti ja Saksamaa asjaajamistel on aja mõiste. Kui Eestis käib kõik kähku, otsuste tegemine kaasa arvatud, siis siin on kõigil aega küll. Iga asi tuleb mitu korda läbi arutada, võimalikult paljudes instantsides ja võimalusel umbes aasta jagu ette planeerida. Tundub, et ka inimsuhetes pole selline suhtumine erand – no vaatame ja kaalume, tähendab see.
Teisalt tagab aga pikaldane planeerimine stabiilsema keskkonna, seda nii tööl kui koduses elus. Mina Eesti noore üleminekuühiskonna produktina hakkan seda aegamööda hindama, kuid reaalsuses igavesti kestvat tunduvate ootamistega ei ole kerge leppida.
Sakslased on traditsioonidega rahvas ja hea on, kui asjad saavad olla «nii, nagu nad kogu aeg on olnud». Tjah, viimase osas peavad nad nüüd küll kõvasti ümber mõtlema, sest eduka integratsiooniriigina on sakslastel tegelikult tekkinud probleem identiteediga. Väga suur hulk immigrante on ühe põlvkonna vältel saksa ühiskonda kenasti assimileerunud, kuid integreerunud tihti mitte.
seoses ühe maja põlenguga Ludwigshafenis on tekkinud rahvusvaheline kriis Türgiga, kes süüdistab Saksamaad kõige kõrgemal tasemel välismaalaste ebavõrdses kohtlemises. Siin kiirvisiidil olnud Türgi peaministrit süüdistab aga omakorda kohalik press. Vaidlused leiavad aset mitmel tasandil – ka evangeelse kiriku ajaleht Frankfurdis pühendab moslemite ja kristlaste teemale terve vahelehe. Kogu senist integratsioonidiskussiooni on julmalt nimetatud hambutuks jutuajamiseks.
Sakslased on otsekohene rahvas, neil on suurepärane oskus inimestega personaalselt tegelda. Sellepärast olin minagi liigutatud, kui mulle pärast kohustuslikku Frankfurti sissekirjutamist kohalikust kogudusest kiri tuli, kus sees nii tervitussõnad minu uuelt pastorilt kui vajalikud telefoninumbrid.
Kuigi ma pole sinna veel jumalateenistusele jõudnud – mul on pisike tööots ühe teise koguduse organistina – tean siiski, kuhu ma kuulun, ja nii on üks identiteediküsimus lahendatud. Küllap tasakesi lahenevad minu jaoks ka teised.

Kristel Neitsov