Inspireeriv konverents kolmest reformatsioonist

Reformatsiooni juubeliaasta esimesi üritusi oli  sel aastal Tartus kõrgema usuteadusliku seminari ruumes 10. jaanuaril korraldatud teemakohane konverents.

Lisaks võõrustaja rollis olnud baptistlikule kõrgkoolile osales konverentsi korraldamisel ka Akadeemiline Usuteaduse Selts. Konverentsi pealkiri „Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel“ viitas sellele, et kavas oli protestantlike reformaatorite kõrval käsitleda ka anabaptistlikku liikumist ning reformitaotlusi roomakatoliku kirikus. Peale ajaloos toimunu analüüsimise seati eesmärgiks arutleda sellegi üle, kuidas kirik tänapäeval uuenduste keskel elab, neid algatab või stabiilsust loob.
Osalejaid oli kolmekümne ringis, kellest suurema osa moodustasid baptistid. Lisaks seminari enda õppejõududele ja üliõpilastele olid kohal ka mitmed pastorid, sealhulgas Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) president Erki Tamm.
Suhteliselt väikesearvulist osavõttu tuleb küll kahetseda, sest konverents oli sisukas ning üldiselt hästi jälgitav ka teoloogilise hariduseta huvilistele. Õnneks tehti kõigist ettekannetest videosalvestised, mida saab vaadata aadressil http://kus.tartu.ee/materjalid/konverentsid. Küll oleks aga diskussioonile kasuks tulnud see, kui osalejate seas olnuks rohkem erinevate konfessioonide esindajaid. Igal juhul väärinuks ettevõtmine suuremat reklaami.

Mitmekesised ettekanded
Konverentsi sisu oli üpris kirju. Reformatsiooni teemale läheneti nii ajaloolisest, sotsiaalteaduslikust, teoloogilisest kui tegeliku usuelu vaatenurgast.
EELK usuteaduse instituudi kirikuloo professor Priit Rohtmets selgitas oma avaettekandes, et reformatsiooni suurjuubelite tähistamisel on olnud oluline osa protestantliku identiteediloome seisukohast. Rõhuasetused on seejuures läbi aegade olnud üsna erinevad, sõltudes niihästi poliitilisest kontekstist, kirikutevaheliste suhete eripäradest kui teoloogilistest suundumustest.
Näiteks on varasemalt rõhutatud vastandumist katoliiklastele, esile tõstetud protestantlike kirikute ühtsuse teema, püütud juubelit seostada aktuaalsete sündmuste ning saksa rahvusliku ajaloonarratiiviga jne. Tänavuse juubeliaasta puhul jäävad aga kõlama luterlaste ja roomakatoliiklaste püüdlused liikuda suurema osaduse poole. Ka on reformatsiooniteema kaotanud päevapoliitilise tähtsuse, mis võimaldab rohkem tähelepanu pöörata selle usulistele aspektidele.
Amsterdami rahvusvahelise baptistliku seminari professor ja EEKBKLi pastor Toivo Pilli kõneles XVI sajandi anabaptistliku liikumise pärandist. Lisaks täiskasvanute usuristimisele iseloomustas seda Pilli sõnul rõhutatud püüd oma elus Jeesuse eeskuju kohaselt elada, kogukonnasiseste sidemete väärtustamine ja distantseerumine „maailmast“.
Anabaptistlikku traditsiooni esindavad tänapäeva maailmas näiteks mennoniidid. Meile tuntud baptistlik usuliikumine on Pilli sõnul alguse saanud hoopis Inglismaa puritaanlusest, ehkki omandanud hiljem teatud mõjutusi anabaptistlikust traditsioonist.

Jumala arm ja hool
Omal kombel täiendas Pilli räägitut Meego Remmeli ettekanne, kus ta vaagis Jumala armu ja tegude vahekorda. Remmeli sõnul on muuhulgas just anabaptistliku traditsiooni esindajad pidanud au sees arusaama, et päästeks piisab küll ainult usust, kuid jumalanäolisuse esiletoomiseks maailmas on hädavajalikud ka teod.
Maailm vaatab, kuidas kristlased tegelikult ühiskonnas elavad, ning kujundab vastavalt sellele ka oma suhtumise nende poolt kuulutatusse. Selles valguses tutvustas Remmel eriti John Howard Yoderi ja Glen Stasseni radikaalseid arusaamu ligimesearmastuse praktilisest ellurakendamisest ja vägivallast hoidumisest.
Ain Riistan Tartu ülikooli usuteaduskonnast kõneles teemal „Lutheri õnnelik eksitus“. Tema sõnul arvas usuisa ekslikult, et judaism oli läbinisti käsu­usund. Usuteadlased on nimelt viimastel aastakümnetel esile toonud, et ka Jeesuse-aegsed juudid uskusid siiski armastavat Jumalat. Käsu täitmine polnud nende jaoks pääste saavutamise, vaid pääste sisse jäämise vahendiks.
Lutheri eksituse tulemuseks oli moonutatud pilt juutide usust, mida on hiljem kasutatud muuhulgas ka antisemiitlike vaadete põhjendamiseks. Teisalt aga aitas see tal jõuda oma õigeksmõistuõpetuseni, mis on paljudel inimestel aidanud leida armulist Jumalat. Riistani sõnul on tegemist õpetliku näitega selle kohta, et ka vigadest võib mõnikord midagi head sündida. Teisalt näitab see minu meelest aga kujukalt, et kaasaegne usuteadus võib olla suureks abiks usuliste väärarusaamade korrigeerimisel.
EELK usuteaduse instituudi õppejõud Liina Kilemit rääkis kogudusega liitumise põhjustest, toetudes nii teoreetilisele kirjandusele kui Eestis hiljuti läbi viidud põhjalikule uuringule. Sageli on usule tulemine tema sõnul seotud elus ettetulevate kriisidega.
Ootuspäraselt erinevad kogudusega liitumise põhjused aga konfessiooniti. Nii on vabakogudustega ühinemise taga sageli positiivsed kokkupuuted kristlastega, luteri kirikuga aga liitutakse rohkem ka traditsioonide väärtustamise tõttu või intellektuaalsete otsingute tagajärjel. Autori pikem kirjutis sellel huvipakkuval teemal leidub hiljuti ilmunud kogumikus „Kuhu lähed, Maarjamaa?“.
Üheks teemaks, mille juurde konverentsi käigus ikka ja jälle tagasi pöörduti, oli oikumeeniline liikumine ja kristlaste ühtsus. Kahju ainult, et reisiviperuste tõttu ei jõudnud konverentsile Tartu roomakatoliku kiriku preester isa Miguel.
Niisiis jäi ära ettekanne roomakatoliku kiriku reformimisest XVI sajandil ning see teema tuli üsna põgusalt jutuks ainult arutlusringis. Muu hulgas nenditi, et ka tänapäeva katoliiklaste seisukohast on oikumeenilise dialoogi lõppeesmärgiks ikkagi see, et kõik kristlased naaseksid roomakatoliku kiriku rüppe.
Elevust tekitas ka arutlusringi ajal esitatud küsimus selle kohta, millised oleksid reformivajadused tänapäeva Eesti kirikutes. Toivo Pilli leidis, et baptisti kirikus oleks vaja leida parem tasakaal teoloogia ja praktika vahel. Luterlasest Rohtmets aga kahetses, et EELK juhtimiskorralduses on liigselt mõjule pääsenud episkopaalne põhimõte. Vaja oleks koguduste liikmeid praegusest enam otsuste tegemisse kaasata ning neile rohkem vastutust usaldada, nagu ka rahvakiriku loojad saja aasta eest ette nägid.

Teadmised ja usk kuuluvad kokku
Viimase ettekandjana võttis sõna austerlane Christian Hofreiter, kes on ühtviisi silma paistnud nii akadeemilises maailmas kui praktilises kogudusetöös. Praegu tegutseb ta anglikaani vaimulikuna Viinis ning on ühtlasi Oxfordi kristliku apologeetika keskuse teadur. Tema konverentsiettekanne, mis õieti oli pigem jutlus, tugines aga suuresti kunagistele kogemustele Oxfordi ülikooli kaplanina.
Hofreiteri sõnul on valel teel need, kelle meelest usk ja teadusega tegelemine pole ühitatavad. Oxfordis kohtus ta paljude maailmakuulsate õpetlastega erinevatelt erialadelt, kes olid ühtlasi pühendunud kristlased. Kokkuvõtteks kutsus ta aga kuulajaid üles võtma eeskujuks reformatsiooniaegseid usumehi, kes kuulutasid evangeeliumi kartmatult, suure sisemise veendumusega ning väga erinevatele inimestele arusaadaval viisil.
Konverents lõppes palvusega. Enne seda said kõik soovijad aga avaldada arvamust selle üle, mis nende jaoks ürituselt kõlama jäi. Eelkõige toodi esile reformatsiooni suurt tähtsust Eesti kultuuriloos ning avaldati lootust, et eestlaste seas tugevneb kristlik identiteet.
Ent reformatsiooni juubeliaasta tähistamisest on kasu eelkõige siis, kui lisaks kuulsusrikka mineviku meenutamisele virgutab see analüüsima ja uuendama meie aja kiriklikku ja usuelu. Annemõisa konverentsi õnnestumisele aitaski suuresti kaasa just asjaolu, et seal vahendatud teadmised panid mõtlema kirikuelu praktiliste probleemide ajaloolisele ja sotsiaalsele taustale.
Jääb üle loota, et sama inspireerivaks kujunevad ka järgmised juubeliaasta programmis leiduvad harivat laadi üritused. Neist tasub eriti esile tõsta 7. ja 8. septembril EELK ja Tartu ülikooli korraldatavat konverentsi, millega lisaks reformatsiooni alguse aastapäevale meenutatakse 50 aasta möödumist naiste ordineerimise algusest EELKs.
Tähelepanu väärivad näiteks aga ka 14. märtsil toimuv usuteaduse instituudi ja Luterliku Maailmaliidu seminar „Inimesed pole müügiks“, Eesti Ajaloomuuseumis 25. mail avatav reformatsiooni ajaloo näitus ning mitmed Eesti Piibliseltsi ettevõtmised.
Rain Soosaar