Inimesed nagu kõik teised

Raamat jõudis minuni koguduse õpetaja, piiskop Tiit Salumäe kaudu nagu ka minu esimese artikli teema puuetega inimeste reaalsest olukorrast. Lisaks südamlikule lugemiselamusele seovad mind selle raamatuga isiklikud kogemused: õppisin Rakvere pedagoogikakoolis 1997.–1998. aastal sotsiaalpedagoogiks. Praktikal tegelesin raamatus kirjeldatud erivajadustega laste ja noortega tollases Rakvere tugikool-kodus.
Rakvere tugikool-kodul on nüüd teine nimi ning tollased lapsed ammugi täiskasvanuks saanud ja vajavad eneseteostust nagu kõik inimesed. Paraku selliseid võimalusi meie riigis napib. Seega tuleb eriti esile tõsta Rakvere Kolm­ainu kogudust ja EELK kristliku töö tegijaid, kes on sellele hoo sisse andnud.
Ma ei ole lugenud midagi paremat intellektipuude olemusest kui peapiiskop Urmas Viilma ettekanne konverentsil „Intellektipuudega inimesed kogukonnas“ Rakveres 26. septembril 2018. See on nii mõistlik ja õige. Ühtlasi annab see ka võtme raamatu pealkirja mõistmiseks. Minu meelest iseloomustab südamepuhtus intellektuaalse erivajadusega inimesi.
Peapiiskopi sõnul tuleb intellektipuudega inimestesse suhtuda nii, nagu me suhtume lastesse või teismelistesse – me võtame neid sellistena, nagu nad on. Ettekanne algab sõnadega Piiblist: Jeesus kutsus ka lapsi enda juurde, öeldes: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“ (Mk 10:14–15)
Peapiiskopi sõnul on lapsed siirad, puhtad, süütud, ausad, avatud, tänulikud, mitte silmakirjalikud. Minu kogemus selliste vaimult lastega kinnitab peapiiskopi sõnu. Nendega on lihtne suhelda, sest nad ei teeskle – kui on paha tuju, siis nii ongi, ja rõõmuga on sama lugu. Nad on siirad. Jumala palge ees on kõik inimesed võrdsed ja kellelgi pole midagi puudu. Südamepuhastesse inimestesse ei tuleks suhtuda nagu lastesse, kes vastavalt nende eale ja elukogemusele on just nii siirad, kui nad on. Nad on inimesed nagu kõik teised.
Abistamisanni rakendamisest kogukonna heaks räägib Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu, kes on näinud vajadust sellise töö järele. Rakveres on töökeskus, mis sai alguse puhtvaimulikust tegevusest kord kuus: uuriti Piiblit ja söödi. Ühel hetkel mõeldi, et võiks veel tegevust pakkuda.
Enamik töökeskuses käijaist on 30–40-aastased inimesed, kes elavad koos vanematega. Ühel hetkel kaovad vanemad kõrvalt ja põhiline võimalus edaspidiseks eluks on hooldekodu. See on arenemise ja lootuse kadumine. Töökeskuses õpetatakse töötegemist tegevusjuhendaja käe all vastavalt võimetele. Mõni saab selgeks ühe vajaliku tööliigutuse, teine rohkem.
Raamatukeses on intervjuu Maie Sillaga, kes on Rakvere koguduse töökeskuse vabatahtlik ja 40-aastase intellektipuudega poja ema. Temagi töö sai alguse vajadusest leida oma pojale sobiv tegevus. Töökeskuses käib 15 noort inimest, enamik meesterahvad. Maie Silla unistab, et noored saaksid omaette elamised, tema pojal oleks ammu aeg omaette elada. Samuti sooviksid nad oma töö eest raha saada nagu kõik täiskasvanud inimesed. Eelmisel aastal said mõned töötukassa kaudu veidi teenida ja tundsid ennast vajalikuna. See probleem on kõigil erivajadustega inimestel, et oleks võimalik ennast elatada ja tunda vajalikuna.
Kadri Kesküla, konsistooriumi diakooniasekretär, ütleb kuldsed sõnad, et erivajadustega inimeste olukord näitab kogu ühiskonna heaolu, tugevust ja toimetulekuvõimet. Konsistooriumi diakooniatalitus teeb koostööd Viliveres oleva Katikoduga, kus elavad intellektipuudega inimesed, ja on neile loonud töökeskuse Kohilas. Nad teevad puutööd, heegeldavad, õmblevad, punuvad, vildivad. Kõlama jääb mõte, et iga inimene peab saama kasutada oma andeid.
Anne Vooremaa,
Haapsalu Püha Johannese koguduse liige

Ilmunud koguduse kuukirjas Johannese Sõnumid, jaanuar 2019.