Ingli kuulutus üheksa kuud enne jõule

25. märtsil on paastumaarjapäev, mille tähendus võetakse lühidalt kokku usutunnistuses: …saadud Pühast Vaimust…
Mitte kõik kirikupühad ei kajastu meie usutunnistuses – selles mõttes on paastumaarjapäev eriline püha. Täpsem oleks paastumaarjapäeva nimetada Issanda kuulutamise pühaks, sest selle päeva keskmes ei ole niivõrd Maarja kui ikkagi Jeesus.
Luukas jutustab oma evangeeliumi alguses, kuidas ingel Gabriel ilmus Maarjale Naatsareti külas ja teatas talle, et temast saab Õnnistegija ema: «Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks…»
Kuna me peame Kristuse sündimise püha 25. detsembril, siis on loogiline ja sümboolne tähistada Jeesuse sünni kuulutamist üheksa kuud varem. Kirik rõhutab selle pühaga Jeesuse päritolu ja olemust – Jumal on oma Vaimus ületanud kõik inimliku mõistmise ja arvestamise piirid. Jumal sai lihaks. Seda kõige sügavamas mõttes. Jumal ei ülendanud lihtsalt kedagi sündinud inimest oma Pojaks, vaid pani käima inimese teed juba lootest alates.
Usupuhastuse käigus jäeti mitmeid seniseid Maarja isikuga seotud pühasid kõrvale. Paastumaarjapäev jäi, sest sellel oli ka väga konkreetne piibellik alus ja seos ristiusu õpetusega.
Hiljem hakati paastumaarjapäeva tähistama Maarja päevana, kus rõhk Kristuse lihakssaamiselt nihkus Maarjale kui emalikkuse ja kristliku kuuletumise eeskujule. Kaasaegsel inimesel on mugavam mõelda hardalt Maarja pühendumisele ja emaideaalidele kui tunnistada Jeesuse saamist Pühast Vaimust.
Kuid kui me Jumala endale mugavaks teeme, kas Ta siis enam üldse on meile Jumalaks? Hea on peatuda hetkeks paastuaja teel ning vaadata jõulude sündmustele ja tähendusele. See toogu ka süngesse küüditamise mälestuspäeva lootusrikast valgust.
Peeter Paenurm