Ines Kerikmäe: elu kõrges vanuses on väärtuslik

Mullu sügisel Tartus avatud kristliku hooldekodu Eluringikeskus juhataja Ines Kerikmäe oli pärast hooldekodu tutvustavat ringkäiku nõus andma Eesti Kirikule intervjuu, kus jagab, kuidas jõudis sellesse ametisse ja mis teeb Eluringikeskuse eriliseks.

Kuidas teist sai Eluringikeskuse juhataja?

See on mul esimene kogemus sotsiaalvaldkonnaga. Töötasin pikalt haridusvaldkonnas. Kõige kauem olin Tartu ülikoolis erinevatel ametikohtadel ja siis läksin riigitööle, olin Rajaleidja piirkonnajuht. Tegelesin hariduslike erivajadustega lastega.

Jumal kutsus mind sellele tööle. Teadsin, et otsitakse juhatajat, aga ei soovinud kandideerida, mul puudus kogemus sotsiaalvaldkonnast. Mul oli töö olemas, kõik oli korras. Aga sain Jumala kutse. Enne viimast päeva, kui sai veel dokumente esitada, ei tulnud und ja vormistasin dokumendid. Palvetasin hiljem, et mind ei valitaks. Aga valiti. Kui tööga alustasin, siis selgus, et kogu aeg sain võtta tööriistu nagu seljakotist oma varasematest töökogemustest. Järjest õpin ka juurde.

Kui kuulen elanikke rääkimas (kordagi ei kuule vestluses sõna klient – K. L.), et siin on nii hea, siis alati neelan pisaraid. See teeb kuidagi nii härdaks ja tänulikuks. Tean, et see ei olene lõppeks minust, kõik on Jumala käes, aga kogu meeskond pingutab, et hoida head kvaliteeti hooldustöö osas. Väga tähtsad on suhtlemisoskused, et inimesed oleksid üksteisega aupaklikud ja viisakad. On olnud ka töötajaid, kellele meie väärtused ei sobi, nad on lahkunud. Oleme otsustanud, et meie standard on kõrge.

Mis teil on teistmoodi?

Kui lähen inimese tuppa, ma koputan, ütlen tere, ei nähva, ei tõsta häält. See pole haiglates ja hooldusasutustes elementaarne. Inimene on objektistatud, ta on keegi, kes on töötaja meelevallas. Me ei taha abivajaja üle valitseda. Ta on indiviid, eraldiseisev isik. Kuidas sa abivajajat objektistad? See pole eetiline ja meie väärtustega kokku ei käi.

Me võtame tööle inimesi, kes tahavad seda tööd teha. Sa pead inimest armastama. Meile on tulnud ka neid, kes pole kunagi seda tööd teinud. Nemad on arendamise mõttes palju parem seltskond. Õpivad uut lähenemist palju lihtsamini kui need, kel on eelmistest töökohtadest teistsugused tööharjumused. Muidugi on hooldustöö nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt raske ja see töö pole üldiselt kõrgelt tasustatud. Kogu valdkond on Eestis totaalselt alarahastatud. Kohatasude maksmisse on siiani ju panustanud abivajaja lähedased. Kui nüüd 1. juulist tuleb riiklik hooldereform, siis saab kohatasude maksmine leevendust.

Mida reform tähendab?

Riik annab kohalikele omavalitsustele vahendid, et kohatasust hooldustöötaja ehk teenust vahetult osutava isikuga seotud kulud hüvitatakse. Mingi osa võib jääda ikka lähedastele maksta. Näiteks maksab meil kõige kallim koht kahekohalises toas 1690 eurot. Kui inimese pension on 690, siis 1000 oleks pere kanda. Võib-olla nüüd jääb pere kanda 100–200 eurot. See on suur leevendus. Praegu on palju ka neid, kes hooldavad oma lähedasi kodus, sest hooldekodu koht ei ole neile majanduslikult kättesaadav. Keskmiselt maksab hooldekodu koht 1000 ja enam eurot.

On teil juba ka igavikku lahkumisi olnud?

On. Hoolitseme selle eest, et inimesel oleks usuliselt võimalus oma asjad korda seada. Hingehoidjate ülesanne on välja selgitada, kas meie elanikel on mingit koguduslikku kuuluvust. Kui on, siis aitame luua sidet selle kogudusega, kui see on katkenud. Luterlastele jagavad armulauda kohalikud Tartu õpetajad kord kuus.

Kuidas teie hooldekodusse kohta on võimalik saada?

Jagame ise infot ja see liigub ka inimeselt inimesele. Tavaliselt inimesed otsivad meid ise üles. Kodulehel on võimalus täita taotlus ja siis hakkame inimese sooviga tegelema. Pakume üldhooldusteenust, mis on mõeldud inimestele, kes ei saa enam iseseisvalt ilma kõrvalabita hakkama. Meil on ka meditsiiniõed majas, kes jälgivad inimese terviseseisundit ja raviskeeme. Inimestel on oma pere- ja eriarstid.

Mis teid ennast rõõmustab kõige rohkem selle töö juures?

Ikka eakad. Kui nad on rahul ja kui nad taastuvad. Meie hooldustöötajad, keda majas nimetatakse juhendajateks, pole üksnes need, kes teevad ainult hügieenitoiminguid, meie ootus on, et nad tunnevad meie elanikke nii hästi, et teavad ka nende soove ja hingevajadusi ehk mida nad vajavad oma heaoluks. Tahame teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Elanikul on lihtne häirenupule vajutada ja öelda juhendajale, et ole hea, tõmba kardinad ette. Kui ta saab seda ise teha, siis on see parem variant. Püüame toimetulekut säilitada. Me oleme julgustanud vanasid ka üksteist aitama.

Rõõmu teeb, et meie meditsiiniõdede töö on niivõrd hea. Kodus unustatakse mõnikord ravimite võtmine ja tervise jälgimine. Toetav keskkond on oluline. Üks perearst ütles näiteks eakale, et ma ei tea, mis teiega seal Eluringikeskuses tehakse, aga jätkake seda. Pingutame, et eakate kõik elupäevad oleksid ka tema enda jaoks tähenduslikud.

Olen saanud eakatelt kõnesid, kus nad ütlevad, et elul ei ole enam mõtet, kuulnud ka seda, et keegi on hoidnud kolm korda nööri käes. On piisavalt neid eakaid, kes jõuavad punkti, kus nad vajavad abi, aga puuduvad abistajad. Siis tekibki tunne, et mu elul ei olegi mõtet enam. Ühiskonnas on hakatud ka kõnelema eutanaasia teemal.

Mis on teie seisukoht eutanaasia küsimuses?

Seisan sellele kõigega vastu. Eluringikeskus on keskkond, mis näitab, et elu kõrges vanuses on mõttekas ja väärtuslik. Meil on siin näiteks kaks väga eakat, üks on 102- ja teine 105aastane. Me ei tea, kui palju Jumal meile päevi annab, aga kõik meie päevad on Jumala silmis väärtuslikud.

Nüüd on küsimus, mida nende päevadega peale hakata. Kas hindame inimest selle järgi, mida ta oskab, suudab või saab? Elukvaliteedi langus ei tähenda eutanaasia kaalumist. See on täiesti vale. Kaasinimestena peame elu väärtustamisse panustama. Piibel ütleb, et siis täidame Kristuse seadust, kui aitame kanda üksteise koormaid. Me aitame eakal toimida nii, et vajadused, mille täitmisega ta ise enam hakkama ei saa, on rahuldatud. Eutanaasia on väga inimvaenulik.

Kas soovite midagi lisada?

Oleme alati palunud eestpalveid: palvetage meie eest! Et inimesed jõuaksid siia, et nad saaksid vajadusel ka suhte Jumalaga luua või taasluua ja et see töö võiks edasi minna. Suur vajadus on ka hospiitsteenuse järele ehk oleks vaja kohta, kus valuvabalt, turvaliselt ja vaimulikult toetatult saaks siit maailmast lahkuda. Et inimene, kes lahkub igavikku, läheks sinna rahus. Seda meil veel ei ole, aga vajadust näen. Meil on küll olnud mõned, kes on tulnud siia oma elu viimasteks nädalateks.

Kas te ise tuleksite siia hooldekodusse elama?

Kindlasti. Kui jätkub see inimesekesksus, millele oleme aluse pannud, ja on ka vaimulik hoolitsus, siis kindlasti tuleksin. Ehk meie keskus inspireerib ka teisi, meil käib päris palju uudistajaid ka tegijate poolelt. Ma ei ütle seda, et teistes hooldekodudes ei tehta head tööd. Igal pool leidub inimesi, kes hoolivad teistest inimestest. Kui teha seda teadlikult, siis äkki kukub paremini välja. Läbi aitamise saab teist inimest teenida, see on oluline osa kristlase missioonist siin maailmas.

Kui mind ametisse valiti, siis alustasin sellest, et läbisin hooldustöötaja kursuse ja tegin ka 60 tundi praktikat. Tahtsin näha seestpoolt, mida tähendab hooldustöö, mida tegema peab. Kõik algab sellest, et loome inimesega hea kontakti. Sain teha ka mähkmevahetust, toakoristust, riietamist, toitmist jne. Ma saan öelda neile, keda tööle võtame, et tean, millest räägime. Nii on ka lihtsam tööd korraldada. Heaks asjaks ei ole palju vaja. Meie eelis on, et meil on ilus ja nüüdisaegne maja. See on keskkond, mis inspireerib, aga kui siin poleks armastavaid suhteid, siis need oleksid üksnes seinad.

Kätlin Liimets