Ilmus religiooniantropoloogia tüvitekst

Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts koostöös kirjanike liidu Tartu osakonna ja Utoopia raamatupoega tutvustas 11. augustil Tartu Kirjanduse Maja sisehoovis äsjailmunud Arnold van Gennepi „Siirderiituste“ tõlget. Prantsuse keelest tõlkis Anti Saar.

Siirderiitus on pidulik kombetalitus, millega kinnistatakse inimese siirdumine ühest elujärgust või sotsiaalsest seisundist teise. 18 keelt osanud ja üle 400 teaduspublikatsiooni avaldanud hollandi-prantsuse päritolu Arnold van Gennep (1873–1957) oli see, kes selle mõiste 1909. aastal ilmunud „Siirderiitustes“ esimest korda selliselt seletas, avardades tolleaegset arusaama.

Tartu ülikooli kirjastuse „Ava­tud Eesti raamatu“ sar­jas ilmunud teos pole ak­tu­aal­ne üksnes ideede ajaloo sei­sukohalt, vaid on ka täna­päeval üks mõjukamaid tekste religiooniantropoloogias. Riituste si­se­mise mustri (kolmeosaline struk­tuur: irrutus-, vahe- ja ühen­dusriitused) kirjel­da­mi­seks on kasutatud rohkelt et­no­graafilist materjali. Teose kesk­ne mõiste liminaalne ehk läveline on üks kõige laie­malt kasutatud termineid antro­po­loogias.

Raamatut tutvustasid Tar­tus rahvaluuleteadlane prof Ülo Valk (virtuaalsilla kaudu) ning Helsingi ülikooli sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia osa­­­konna lektor, teosele jä­rel­­sõna kirjutanud dr Too­mas Gross. Vestlust juh­tis usuteaduskonnast religiooni­uuringute lektor dr Indrek Peedu. 

Üle tunni kestnud arutluses jäi kõlama, et kirjutis on vaa­tamata vanusele hästi loe­tav, haarav ja rituaalsust on mõ­tes­tatud väga avaralt. Teose lu­ge­mine aitab mõista riituste ole­must nii sakraalses kui pro­faanses tähenduses ja pa­ran­dab dr Grossi viidatud tõsiasja, et üle sajandi vanune tekst pole siiani saanud vää­ri­list tähelepanu.

Kätlin Liimets