Ilmunud on raamat Läänemaa kalmistutest

Ilmunud on Kullamaa kihelkonnamuuseumi toimetiste sarja teine raamat «Läänemaa kalmistud. Üldosa. Kullamaa kihelkonna kalmistud».
Üldosa esimeses kirjutises käsitleb ajaloodoktor Mati Mandel muinasaegseid kalmevorme ja matmiskombestikku Läänemaal. Ajaliselt on haaratud vahemik kiviajast läbi pronksi-, raua- ja viikingiaja eesti muinasaja lõpuni. Muuseas on käsitletud ka huvitavaid hüpoteese.
Kogukonna sotsiaalne ajalugu
Kas Läänemaa rahvas rändas meie ajaarvamise algul Soome ja oli seega üks soome rahvale alusepanijaid, nagu oletas ajaloolane Artur Vassar 1930ndatel? Ajaloolane Kalev Jaago käsitleb matuseid ja matusekombestikku Läänemaa kirikutes ja kirikuaedades alates 1228. aastast kuni 18. sajandi lõpuni.
Vaatluse all on uuemad andmed trapetsikujulistest hauakividest, hauakambrid kirikupõrandate all, luterliku matusekombestiku kujunemine jm huvitavat.
Lähimineviku ja tänapäeva matusekombestikku käsitleb Liina Indus.
Kullamaa kihelkonna kalmistud on käsitlust leidnud lähtuvalt personaalia lähtepunktist. Kes on need kohalikele kogukondadele tähtsad inimesed, keda on siia aegade jooksul maetud? Kalmistu on ju tegelikult ainus koht, kus on kontsentreeritud ühe kogukonna sotsiaal­ne ajalugu läbi aegade.
Kalmistu kui kunstiteos
Hierarhiat elus püütakse demonstreerida ka pärast inimese surma. Hauatähised kõnelevad selget keelt ajast lahkunud inimeste sotsiaalsest positsioonist.
Seetõttu on raamatus käsitletud ka hauatähiste tüüpe, sümboleid neil ja järelehüüdeid.
Miks üldse on vaja tungida surnuteriiki, kas või ainult kirjasõna vahendusel? Paljud klassikud on filosofeerinud kalmistufenomeni üle. Prantslastel on isegi ütlus: «Maailmas on ainult kolm asja, mille üle tasub arutleda – need on surm, armastus ja meri.»
Püha vaikus, hüvastijätumaastik, mahajääjate valu – kõike, mida hing tunneb, püütakse kujutada surnuteriigi maapealses osas. 1890ndatel jõudsid ameeriklased parkkalmistu ideeni.
Kalmistuturism
See võimaldas hakata kujundama kalmistuid kunstipäraselt. Põhjamaade arhitektid olid aga metsakalmistu kui omamoodi ideaalmaastiku loojad.
Sellest ajast võibki rääkida kalmistutest kui kultuuriobjektidest ja kunstiteostest. Hakkas arenema kalmistuturism, mis praeguseks on läänemaailmas võtnud väga laia ulatuse. Kuid ka ida metropolides leidub kalmistuid, mis oma pompoossuselt isegi ületavad lääne omi.
Nii on Novodevitšje kalmistu Moskvas olnud ülemaailmselt tuntud turismiobjekt tänu selle skulpturaalsele rikkusele ja tähtsate isikute haudadele.
Surnuaed on kogukonna nägu
Meie kalmistud küll niivõrd massiliselt kunstiteostega kiidelda ei saa, kuigi neid leidub pea kõikjal.
Seda enam peame omi kalmistuid väärtustama kui kultuuriobjekte, rahulaid, kuhu meie ühiskonna arengut ning kultuuri läbi aegade suunanud inimesed on siirdunud.
Kalmistukultuur on samasugune elukvaliteedi näitaja kui tähtpäevade pidamine või rahvamajas tantsimas käimine. Seega võiksid ka külaliikumised ja seltsid selle arendamisega tegelda. Kalmistukultuuri peetakse meil liiga isiklikuks. Unustatakse, et kalmistu näitab sama hästi kogukonna nägu nagu vastremonditud seltsimaja.
Peaksime oma kalmistuid paremini hoidma. Need on piltlikult meie kultuuri kontsentraat.
Sealt ammutame teadmisi ammu surnud ühiskonna- ja kultuuritegelaste kohta, kalmistuarhitektuuri arengust, kogukonna üldisest arengust.
Kalmistukultuuri arendamine ja väärtustamine on meie üldise elukultuuri järjepidevuse tagamise üks aspekte ja mitte tähtsusetumate hulgast.
Austuse kasvatamine lahkunud põlvkondade mälestusse algab perekonnast ja koolist, nii suudame vältida ka vandaalitsemisi kalmistutel, olgu nooruse teadmatusest või lausa kuritegelikust rahaahnusest.
Lembitu Tarang,
kultuurökoloogia magister