Iiobist, Andresest ja meist kõigist

Tee mind terveks, Issand, siis saan ma terveks, aita mind, siis saan ma abi. Jr 17:14
Ma ei usu eduteoloogiasse ega hooliwoodlikke happy end’e. Ometi oleks nii lohutav teada, et kuri saab karistatud, kannatus võidetud, pingutus väärilise tähelepanu.
Elu kulgeb aga oma rada: vaesust ei võida südameheadusega, tihti paraku ka mitte ausa tööga; haiguse vastu ei pruugi aidata palve ega ravimid; häda käib mööda õigeid ja hoiab halbu. Kas see pole ka põhjus, miks nii paljude usk murdub: ma olen Sulle nii lootnud – ja Sa pole mulle vastanud. Ehk piltlikult piiblikeeles: ma palusin, ent mulle ei antud, ma otsisin, ent ei leidnud, ma koputasin, ent mulle ei avatud.
See on nii inimlik, mõõta ja kaaluda – ja kas palk ei tundu enamasti väiksem, kui hindame oma vaeva? Eriti siis, kui tegu on tõsise pühendumusega.
Arvan, et iga kristlane on seisnud sarnase dilemma ees: kogenud olukorda, mis tundus rohkem kui ülekohtune, ja ometi mitte lahenenud, lausa anunud Jumala poole, ent mitte vastust saanud. Pealegi – kui minna välja isikliku elu piiridest, pakub maailm enim just «haiguse» ja «abistamatuse» juhte – võtkem või lahti eilse/homse lehe uudised. Ootus «mõõta mõõdu vastu» saadab meid nagu «hammas hamba vastu» viha.
Iisrael tähendab Jumalaga võitlejat. Kas ka inimene? Ilmselt küll, et üldse Jumalani jõuda. «Inimene vänkleb ja unustab, et ta on ikkagi ainult tööriist siin ajalikus ilmas, ning ta hakkab oma õigusega Jumalat tülitama – oma tööriista õigusega,» tunnistas juba vana ja surma lävel seisev Vargamäe Andres Issandaga kemplemise kokkuvõtteks.
Ei olnud kangel Vargamäe peremehel – ega pole ilmselt ka meil – iioblikku, sünnipäraselt kaasa saadud kindlameelsust, tarkust ega kannatust. Tema eluaegset rahulolematust ja kibestust kroonis aga lõpuks tasu – oma inimliku piiratuse ületus –, tõdemus, et miski on suurem, kui me oma õiguse ja õiglusega arvame ning sellega leppimine.
Jah, kristlaste võit on alandlikkus, selle eeldus aga igapäevane võitlus: Jumal, aita meie uskmatuil südameil uskuda. Ainult nii võime tõeliselt terveneda, leida abi.
Urmas Arusoo