Igapäevane leib

Me kõik vajame eluks igapäevast leiba – kõike mitmesugust eluks hädavajalikku. Eluliste igapäevaste asjade nagu toit, riided, eluase, perekond ja töö täit väärtust on keeruline mõista, kui see kõik on inimesel alati olemas olnud. 

Elu raskemad perioodid ja kaotushetked õpetavad meid nägema, kui väärtuslikud ja samas haprad on iseenesestmõistetavad asjad. Saame olla tänulikud Loojale ja lähedastele, kui meil on kõik korras, kui on õnnelikud ja rahulikud ajad, ning mitte unustada jagamast oma igapäevast leiba nendega, kellel on mure ja puudus.

Igapäevane leib meenutab meile, et me kõik vajame kedagi: teisi inimesi, kogu loodut selle mitmekesisuses ja üle kõige Jumalat, kellelt kõik annid tulevad. Oma leiva jagamine õpetab meile, kui olulised on head inimsuhted, tänamine ja leppimine. 

Toidulaud toob meid kokku ja tugevdab sõprust: kutsudes endale külalisi jagame nendega mitte ainult toitu ja jooki, vaid avame neile ka oma kodu ja südame. Inimestel, kelle suhted on sassis, on sageli raske olla ühes lauas ja elada ühes leibkonnas.

Issand Kristus kutsub meid lepitusele ja andestusele, nii läbi igapäevase leiva jagamise kui läbi Jumala sõna ja armulauaosaduse. Püha õhtusöömaaja juurde kuulub rahutervitus, kus saame anda üksteisele kätt, soovida rahu ja head läbisaamist. Armulaual jagab Kristus meile iseend igavese elu leivana, tema süda ja taevane kodu on meile avatud.

Tiina Janno