Iga risti all oli kord inimene

Kadrina Ristisalu avati hingedepäeval kirikuõpetaja õnnistuse, Kadrina kirikukoori laulu ja tegijate tänamisega.

Lugu sai alguse juba ammu, vist u 15 aastat tagasi. Nimelt oli aegade jooksul kiriku seina äärde kogunenud palju vanu riste, millel enam „kodu“ polnud. Mõned on arvatavasti sinna laekunud juba nõukogude ajal.
Kohalikul ettevõtjal Ülo Kaisil, ajakirjanik Rein Sikul, veel mõnel ja kirikuõpetajal tuli mõte, et nendega võiks ometi midagi väärikamat ette võtta, kui et lasta neil hunnikus kiriku müüri ääres vedeleda. Vanu raudriste peaks kuidagi säilitama ja ka eksponeerima. On ju iga risti all olnud kunagi elanud inimene oma looga, seegi on killuke meie ajalugu. Selge, et vanarauda me neid viia ei lase.
Neli aastat tagasi hakkas idee arenema. Meie teada polnud eeskuju kuskilt võtta ja seepärast liikusime ideega edasi üpris aeglaselt. Rakvere linna kunstnikul Teet Suurel paluti teha mingi kunstiline lahendus. Kunstnik pakkus välja kolm varianti, millest valmistas maketid. Need panin kirikusse välja ja palusin kirikukülastajatel (kirik on suvel ju iga päev avatud) oma hinnang anda.
Rahvas valis ülekaalukalt välja spiraalikujulise lahenduse „Maa ja taeva vahel“. Tegemist on betoonist rajatisega, kuhu vanad ja „kodutud“ ristid on nüüd paigutatud. Ikka on kalmistutel käies kurb vaadata vanu ja unustatud hauatähiseid kuskil kalmistu servas vedelemas. Loodan, et Kadrina Ristisalu on vähemalt mingiks võimalikuks lahenduseks taolisele probleemile.
Ristisalu on juba kujunenud paigaks, kuhu inimene võib panna küünla ja kus mõelda igavikuliste asjade peale. Keegi märkas, et Ristisalu spiraalne lahendus meenutab inimese kõrva. Ja miks ka mitte – kõrv siin ilmas, maa peal kuulatab taeva igaviku häält, milles kõneleb Jumala hääl.
Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja