Hoolimata e-postist ja Skype’ist

Tartlase Urmase ema on arst, töötab Põhja-Soomes perearstina. Pojaga kohtub ta kindlasti harvemini kui korra kuus. Urmas ei kurda kunagi; kuigi isast ollakse lahus, saab ta isaga ikka kokku, kui tollel vähegi aega on. Tegelikult suhtleb ta Tartus elava isaga vähemgi kui Soomes töötava emaga.
Hinded on koolis alla läinud, poiss on tihti kodus, haige, uimane, tujutu ja magab. Ema teab, et poja kasvuaeg on just sealmaal, kus peaks olema rohkem koos, ja ta tahaks Urmase Soome kooli üle viia. Urmas aga ei taha kooli vahetada.
Urmase emal oli tema enda sõnul raske aeg – soome keele õpe, eksam, uus ümbrus ja õhtuti suur tühjus. «Raske on elu erinevaid nõudeid kokku viia, ikka käib miski üle jõu, kuigi mul on ainult üks poeg,» ütleb ta. Ema arvab isegi, et võib-olla oleks pidanud Soome tööleasumise lükkama edasi, kuni poeg on ülikooli astunud.

Siret läks Lõuna-Eestist Soome, et teenida välja pensioni. Sõbranna vedas eest: lapsed suured, mis seal väga muretseda, aga Siret ütleb, et nii rasket kohanemist poleks ta ette kujutanud. Töötab küll iluteenindajana, räägib inimestega iga päev kuigivõrd, ütleb tere ja head aega, aga sellega jutt piirdubki.
«Õhtuti pole midagi teha, tegelikult pole mind seal kellelegi vaja,» ütleb ta. «Võib-olla loeb vanus ka, aga et telefoniarved on suured, sellest järeldub koduigatsus. Mulle tundub, et kuigi telefoni teel saan küll kõigega oma Eestisse jäänud elust kursis olla ja võib-olla ma Eestis ka ei näeks oma lapsi sagedamini, on näost näkku suhtlemine ikka midagi enamat.» Aga Siret möönab, et suuremat pensioni soovib ta ka ikka lastele mõeldes – kes siis oma lastele koormaks jääda tahab.

Pikki kuid järjest välislähetuses töötanud, teismelise tütre ema Eve ütles, et kuigi rahast puudu ei tulnud, selgus ikka, et hoolimata igaõhtusest e-kirjade vahetamisest ei rääkinud laps kunagi probleemidest, ta kartis emale muret valmistada.
Tütar elas isaga. «Raha ei teeni kunagi nii palju, et säästa, ikka lendab kõik tuulde, hiljem ei mäleta seda keegi, aga et lapse kujunemise juures ema ei olnud, see jääb meelde.»
Eve mainib ka, et tööpinge ja üksindus lõppesid talle unerohutablettide tarvitamisega, millest loobuda osutus raskeks.
Kogunud Juune Holvandus