Hõisakem Jumala kiituseks!

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt.
Jh 1:14

Hõisake, taevad ja laulge, nii maa kui ka meri:
Jeesus on tulnud, suur Jumal on liha ja veri!
Rahu Ta toob, südamed uueks Ta loob,
täidab, mis kuulutab Kiri.
See on salm laulust, mida meie kirikutes jõulude ajal kindlasti lauldakse. Jah, tõesti, Ta on tulnud! Meie ootusaeg on lõpule jõudnud, Sõna on lihaks saanud, Ta on inimesena sündinud siia maailma. Jumala Poeg tuli inimeste keskele Isa esindama. Johannes ütleb, et Ta «elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust…» Ta räägib endast ja kaasaegsetest, neist, kes tõesti nägid Jeesust Tema maise elu kestel.
Nemad nägid… aga meie?
Jõuluaeg on aeg, mis paljude jaoks tähendab ühte korda aastas, mil saab tunda midagi suurt ja enneolematut, olla koos perega ja nautida rahulolu elust. See on mõistatuslik aeg. Tegemist on ju justkui lihtsalt ühe pühaga, kuid selle taga on aimata midagi salapärast, midagi võluvat. Suur osa ootab nende pühade ajal jõuluvanalt või Taevaisalt head ja tarvilikku kingipakikest. Jumal aga tahab meile anda midagi määratult suuremat – iseennast. Ja seda mitte ainult korraks, vaid päriseks. Ta on seda juba teinud, Ta on maailmas!
Seepärast saame Teda näha ka tänapäeval. Ta tuli meie keskele ja on siin igal päeval. Me märkame Teda, kui suudame kas või korraks enese unustada. Kui oleme nõus rõõmustama koos teistega, ilma et see meid otseselt puudutaks. Või tahame kurvastada koos kurbadega ja aidata neil nende koormat kanda, armastada neid. Sest kogu Jõululapse elu on inimestele ilmutatud armastus. Tema tahab meid kõiki oma igavese armastusega üheks pereks kokku liita. Me saame Jumala lasteks, kui võtame vastu Jeesuses pakutud armu.
Johannes kirjutab oma evangeeliumis, et «meie kõik oleme võtnud tema täiusest ja armu armu peale» (1:16). See tähendab, et arm rahuldab kõigi inimeste vajadused, kes seda vaid tahavad. Kusjuures ei kehti see enam mitte ainult Jeesuse kaasaegsete kohta, vaid puudutab ka meid, kes me Kristust kunagi lihas näinud ei ole. Jumal tuli ise inimeste maailma, sellesse maailma, kus kannatused saadavad sugupõlve sugupõlve järel. Ta tuli näitama väljapääsu raskustest, võimalust, kuidas meiegi saaksime Tema eeskujul inimesteks. Sest tihti tajume, et inimeseksolemine tähendab tegelikult palju enamat, kui meie seda oskame olla.
Jõuluevangeeliumis on juttu karjastest, kes õitsil olles said inglilt kuulda kogu rahvale osa saavast suurest rõõmust, et Päästja on sündinud. Nad kiirustasid seda imet vaatama ja kui olid edasi andnud inglilt kuuldu, «pöördusid tagasi, ülistades ja kiites Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud». (Lk 2:20)
Püüdkem meiegi alustuseks olla nende karjaste sarnased, kes tahavad näha ja kuulda sõnumit Õnnistegijast ning on valmis Jumalat selle eest igal päeval tänama ja kiitma!
Vaata, hing, imet, kuis kõrgeim end alandab põrmu,
vaata ning kummarda ilmunud igavest armu!
Lapseks saab nüüd Jumal ja lepitab süü,
hävitab ära kõik hirmu.
Saima Sellak-Martinson