Hoiame meeles: Maarjamaa märtrid

Eesti vabaduse nimel on tuhanded kangelased toonud vereohvrit.

Punase terrori ajal, enne kui «ristimärgi all võidetud Vabadussõda saatis punase lohemao idapiiri taha» (Vello Salo. Maarjamaa lugu, 2014), hukatud vaimulikke ja kristlasi mäletame kui veretunnistajaid.
Eesti kiriklike mälestuspäevade kalendris meenutatakse 18. detsembril kahte märtrit: Carl Immanuel Philipp Hesset (1918) ja Richard Wühnerit (1919), kes hukati punase terrorivõimu poolt.
Sangastes kirikuõpetaja peres 1875. aastal kuuenda pojana sündinud Carl Hesse oli pärast õpingute lõpetamist Tartu ülikoolis ning prooviaastat Viljandis teenimas aastail 1907–1918 Jõhvi kogudust. Eesti Töörahva Kommuuni eest otsustas Hesse koos naise ja nelja väikese lapsega eemale hoida ja nad leidsid varjupaiga Lüganuse kihelkonnas (Marko Mihkelson, Looming nr 11, 1992), kus said elada segamatult kaks ja pool nädalat, enne kui enamlased talle järele tulid ning Maidla mõisasse viisid.
Vello Salo kirjutab, et Hesselt nõuti, «et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks». Rängalt piinatuna (tal torgati välja silmad) lasti 43aastane Hesse 18. detsembri hommikul maha. Märtrina hukkunud Carl Hessele on paigaldatud mälestustähis Jõhvi kalmistule.
Olaf Sild kirjutab «Eesti kirikuloos» (1938), et enamlaste läbi sai tol ajal Baltimail oma usu ja ametikohuste täitmise pärast surma 40 kirikuõpetajat. «Osa neist õpetajaist, preestreist, koguduste liikmeist on Eesti pinnal usukangelasteks ja veretunnistajaiks saanud» (O. S.).
Marko Mihkelson nendib oma artikli lõpus: «Kommuuni juhtide kirikuvastases tegevuses nähti eelkõige üht põhjust, miks enamlased ei suutnud Eestis tookord võimule jääda. Keegi aga ei mõelnud vaimulike hingelistele ja füüsilistele kannatustele.»
Sirje Semm