Hirmus ja armus

Sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.
Ps 130:4
Tänapäeva inimesele on ette heidetud liigset ratsionaalsust. Me suhtlevat maailmaga eelkõige mõistuslikult, kõike läbi mõeldes, ära põhjendades.
Mis seob meid aga Jumalaga – kas intellekt või intuitsioon? Küsimus on sisuliselt sama rumal kui igivana vaidlus munast ja kanast. Iga indiviid on selleks liiga ise, iga kontakt maailmaga liiga individuaalne. On sel vahet, kas elame täie teadvusega või vaistlikult?
Ei kujuta siiski ette usku Jumala kõikenägeva silma tajuta. Olen kindel, et põhiline side Temaga on just emotsioon, tunne – mida ainult loogikaga ei seleta –, et Ta on olemas. Et Ta näeb, kuuleb, teab. See on rohkem kui käsuõpetuse omaksvõtt. Vaid nii ületame iseendas variseri, illusiooni õige olemisest, võimaliku enesepettuse. Tema valve on justkui inimeseks ja ausaks olemise garantii.
Kas «jumalakartus» on hirm karistuse ees või lootus andeksandmisele – hoituse ja mõistmise kindlus? Kindlasti mõlemat. Ei saa midagi parata – eetilisus on põhinenud suuresti teadmisel Jumala vihast, ent selles on ka midagi inimloomusele olemuslikku, programmeeritut. See on tahtmine, seesmine vajadus olla Tema meele järele.
Ja ometi tahaks rääkida just armastuse kiituseks. Vaid see inimesele antud võime lõpetab meie poolikuse, annab osaduse, tõmbab tõeliselt Jumala ligidusse, teeb Loojanäoliseks.
Issand, anna tunda Su lähedust, nii hirmus kui armus, iga päev, igavesti.
Urmas Arusoo