«Hingehoiu psühholoogia» autori autogrammitund

Minu sulest ilmus äsja raamat «Hingehoiu psühholoogia». Autogrammitund toimub Tartus Kolgata koguduses (Veski 40) pühapäeval, 13. detsembril kell 13–14.

Siis saab osta ka teisi Allika kirjastuse raamatuid.
Iga raamatu sünd on midagi väga isiklikku. Seda nii teemade valiku kui ka teksti ülesehituse mõttes. Oma värskelt ilmunud teose tagakaanele kirjutasin järgmise teksti.
Käesolev raamat on mulle isiklikult mitmes mõttes tähtis. Esiteks tähistan selle raamatuga oma esimese raamatu «Hingepilk» ilmumise kahekümnendat aastapäeva. Teemavaldkond on sama – hingehoid. Heldimusega vaatan TÜ raamatukogus äraloetud «Hingepilgu» eksemplare. Mul on tunne, et uut raamatut on tarvis.
Teiseks olen keskeas hakanud mõtlema selle jälje üle, mida inimene elus endast jätab. Tabasin, et minu jälje oluliseks osaks võiksid olla kõrgkooliõpikud. Pärast oma elujälje mõtestamist sai käesoleva raamatu kirjutamine hoogu juurde.
Kolmandaks on minu elu kulgenud psühholoogia ja teoloogia piirimail. Armastan väga oma eriala – psühholoogiat. On aga läinud nõnda, et minu lähemad kaastöölised on teoloogid. Nende toel olen õppinud hindama ka usuteaduse ilu. Olgu see raamat kummarduseks kõigile psühholoogidele ja teoloogidele, kellega mu teed on ristunud.
Aastatega on minus süvenenud mingi igatsus, millele ma ei oska nime anda. Ma ei taha selle igatsusega minna psühholoogi juurde. See on midagi niisugust, mida psühholoogia ei haara. See on nagu püüd tabada vaevukuuldavat häält, mis kostab teiselt poolt igaviku ust. Ehk midagi sellest sosinast kajab vastu ka selle raamatu lehekülgedelt.
Tõnu Lehtsaar