Aegviidu koguduse juhatuse esimees Vello Kuusk (66) teeb õpetaja Tõnu Linnasmäe sõnul teist aastat diakooniatööd selle sõna laiemas mõistes.

Ta külastab koguduseliikmete kodusid ja viib ennast nende eluga kurssi. Palju on juba tehtud, aga ees seisab veel kõvasti nii-öelda kaardistamist. Vello Kuusk ise ütleb, et ta ei teeks midagi varem 12 aastat seda tööd vedanud Hilda Tammeri ja Tiiu Antovi abita.

Et Aegviidu vallaga on ladusad suhted ja sealne sotsiaaltöö on heal tasemel, siis praegu otsest pakijagamist pole. Jõulude aegu peetakse küll meeles eakamaid, aga ka mõnd peret, kus puuetega inimesi. Vello Kuusk ütleb, et talle pakkus koguduse aruannet vaadates huvi, miks on aeg-ajalt probleeme liikmeannetusega ning miks nendest, kes liikmeannetuse teevad, ei käi aasta jooksul armulaual ligi pooled.

«Vaatasin praostkonna teiste koguduste aruandeid ja julgen arvata, et ka sealt midagi taolist paistis. Ei tea, äkki on selline tendents valdav kogu Eesti ulatuses. Võin ju oletada, et need inimesed ei käi kirikus aasta jooksul rohkem kui ehk jõulude ajal,» tõdeb mees. 110aastase Aegviidu Aleksandri kiriku ustav töötegija tahaks, et enam inimesi tee kiriku juurde leiaks.

Oma varasematest ametitest nimetab ta viimase, ehitusmehe oma, nüüd on aga aega, sest penisonipõlv käes. Mingisugust erikoolitust või õpet diakooniatöö tarvis pole mees saanud ega läbinud. Tema enda jaoks on oluline suhelda kaasinimestega ning võimalusel midagi head ära teha.

Vello Kuusk meenutab, et aastapäevad tagasi juhatas Jumal ta teele inimese, kes just siis abi vajas. Aegviidu kandis autoga sõites võttis Vello peale vanema naisterahva, kes metsateel kõndides otsiski just kedagi, kellelt toetust saada. Vello viis ta lõpuks koju ja nad kõnelesid veel hulk aega. Suhelda on ju vaja ja nii nagu Aegviidu koguduse rahva keskel oma tööd tegev Vello Kuusk ütleb – hingetuge suudab kirikuinimene ikkagi pakkuda.

Mari Paenurm